Kutsusin möödunud kolmapäeval kokku laiapõhjalise ümarlaua, et arutleda murettekitava trendi üle – pangad tõmbavad oma teenuseid üha enam koomale ning optimeerimine on suurematest alevikest jõudnud väiksematesse linnadesse.
Haapsalu inimesed protestisid
Küllap ei jäänud kellelgi Eestis tähelepanuta haapsalulaste suur pahameel, kui Swedbank otsustas Haapsalu kontori sularahavabaks muuta. Samal ajal oli tehtud veel üks otsus, mis nii laialdast kõlapinda ei ole leidnud – 1. juulist plaanis pank täielikult sulgeda üheksa maakontorit. Kusjuures jutt ei olnud enam väikestest asulatest, vaid Eesti jaoks olulistest piirkonnakeskustest: Kose, Saue, Orissaare, Tapa, Türi, Väike-Maarja, Abja-Paluoja, Räpina ja Tõrva. Mul on hea meel, et Swedbank otsustas pärast minuga nõu pidamist siiski kontorite sulgemisega mitte kiirustada ja otsida lahendusi koos kohalike omavalitsustega.
Minult on korduvalt küsitud, miks majandusminister sellise teemaga üldse tegeleb. On ju selge, et eraomanduses olev pank on eelkõige kasumi teenimiseks ning lähtub oma otsustes ratsionaalsusest – kui kontor sisse ei too, ei ole mõtet seda ka pidada. Polevat riigi asi siin sekkuda.
Kõik taandub kasumlikkusele
Jah, ühest küljest on see tõesti nii, kõik otsused on taandatavad kasumlikkusele. Kuid teisest küljest peavad pangad arvestama, et nad ei vastuta ainult aktsionäri ees, nende kui ühiskonnas suurt rolli mängivate ja igapäevaeluks vajalikku teenust pakkuvate asutuste sotsiaalne vastutus on oluliselt laiem. Swedbank ja SEB Pank on täna hõivanud enam kui 2/3 turust. See näitab, et nad on saavutanud inimeste usalduse. Usaldus tähendab aga, et on võetud ka kohustusi ja antud lubadusi, mille täitmisest nüüd samm-sammult distantseerutakse. Panga lahkumine on ka sümboolse tähendusega – taas kuulutatakse üks piirkond justkui ebaoluliseks, mõttetukski. Sellel on valus mõju ka kohalikule ettevõtlusele.
Senine kogemus on näidanud, et trend on jätkuv. Toon näite Põlvamaalt, kust ma isegi pärit olen. Mõned aastad tagasi pandi kinni pangakontor Värskas. Siis lohutati kohalikke, et Räpinasse jääb ju kontor alles. Tõepoolest, sõit ei ole pikk ja ühistransport ka liigub. Nüüd on aga löögi all Räpina kontor, kohalikke suunatakse Põlva kontorisse. Kuid mida see tähendab värskalastele? Vahemaa pangani oleks juba enam kui 50 kilomeetrit, buss sõidab sinna üle tunni aja. Me ei saa ju enam rääkida teenuse reaalsest kättesaadavusest. Iga kord ei ole abi pangaautomaadist, kusjuures ka nende arv on aasta-aastalt vähenenud. Internetipank?
Viiendik täiskasvanutest pole kunagi internetti kasutanud
Internett on esimene valik enamikule eestimaalastest, kuid peame arvestama ka selle 20 protsendiga täisealistest, kes ei ole rahvaloenduse andmetel kunagi internetti kasutanud.
Olen majandusministrina jõudnud seisukohale, et riik peab pangateenuse kokkutõmbamisele reageerima ja mingil kujul piirid seadma. Üks võimalus oleks seda teha ametliku regulatsiooniga – kehtestada suure turuosaga pankadele seadusega kohustus teatud tasemel teenus säilitada. Kuid eelistan siiski jõuda kokkuleppele, mis kõiki osapooli rahuldab. Mul on hea meel, et ümarlaual osalenud olid valmis konstruktiivselt lahendusi otsima ja ühiselt otsustati luua töögrupp, mis septembri lõpuks juba konkreetsete ettepanekutega välja tuleb.
11. juunil toimunud ümarlaual osalesid Pangaliidu, Eesti Panga, Swedbanki, SEB Panga, Tarbijakaitseameti, Konkurentsiameti, Eesti Maaomavalitsuste Liidu, Eesti Linnade Liidu, Eesti Posti, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindajad.
Pangad vähendavad kontorite ja sularahaautomaatide arvu
*Kui aastal 2007 oli Eestis 1000 sularahaautomaati, siis eelmise aasta lõpu seisuga oli neid 884. Vähenemine ligi 12 protsenti.
*Makseautomaate oli neist aastal 2008 101, nüüd 60. Vähenemine ligi 40 protsenti
*Kasvanud on sularaha sissemakse funktsiooniga pangaautomaatide arv – aastal 2007 oli see 73, nüüd 113.
*Pangakontoreid oli Eestis 2013. aasta lõpu seisuga 140, millest 96 protsenti asus linnades.
*Pangakontoreid on võrreldes 2009. aastaga 35 protsenti vähem ja osa neist on muudetud sularahavabaks.
*Statistikaameti andmetel on Eestis 20 protsenti 15-65-aastasi, kes ei ole kunagi internetti kasutanud.
i
URVE PALO, majandus- ja taristuminister
