Põltsamaa linnavolikogu otsustas katkestada Põltsamaa ametikooli ja ühisgümnaasiumi ühendamise, mille tulemusel oleks Jõgevamaale loodud uus, kutseõpet ja gümnaasiumiharidust pakkuv riigiõppeasutus. Millised on otsuse mõjud, arutlevad Vooremaa vestlusringis haridus- ja teadusministeeriumi kutsehariduse osakonna peaekspert Ülle Laas, ametikooli direktor Andrus Kompus, Põltsamaa vallavanem Toivo Tõnson ja riigikogu liige Aivar Kokk.
Kuidas on Põltsamaa piirkonna hariduselu viimastel aastatel arenenud?
Kokk: Kui Jõgevamaal alustati aruteludega riigigümnaasiumi loomiseks, siis tehti ka Põltsamaa linnavalitsusele ettepanek sellele mõelda. Tollal Põltsamaa linn kahjuks sellest loobus.
Vahepeal on aeg edasi läinud ja kui arvestada Põltsamaa suurt laenukoormust, vajadust gümnaasiumile peale maksta, jõuti otsusele alustada läbirääkimisi ametikooli ja ühisgümnaasiumi gümnaasiumiosa liitmiseks, et tekiks riigigümnaasium koos ametikooliga.
Samal ajal on ametikoolis viimase ELi rahastusperioodi jooksul praktikakorpus ja katlamaja korda tehtud ja hange õpilaskodu ja peahoone rekonstrueerimiseks on väljakuulutamisel.
Aga kõigile ootamatult pandi nädal tagasi Põltsamaa volikogus istungipäeval päevakorda punkt lõpetada läbirääkimised ametikooliga. Seda tegid samad poliitikud, kes selle idee neli-viis kuud tagasi olid välja käinud.
Selle tulemusel ähvardab Põltsamaa piirkond praegu ilma jääda 6,1 miljoni euro suurusest investeeringust. Kas praegu peaksid poliitikud vastutuse võtma või mitte?
Kompus: Koolide ühendamiseks moodustati komisjon, mis käis kaks korda koos, ning kui me viimati laiali läksime, leppisime kokku, et kolmandal korral pannakse detailselt kirja kõik ühinemise plussid ja miinused. Sellepärast on volikogu otsus üllatav, et komisjonilt mingit otsust või seisukohta tulnud ei ole. Milleks seda komisjoni siis vaja oli?
Kui komisjon kahel korral koos käis, siis kõik, kes seal kohal olid, ütlesid, et ühendamine on hea idee.
Kuidas Põltsamaa ametikoolil praegu läheb?
Kompus: Seis on selline, nagu kutsehariduses üldse – madalseis. Põhikoolilõpetajaid on kõikjal vähe ja see mõjutab ka meid. Täna on meil umbes 300 õpilast, mis ühe maapiirkonna kooli kohta ei olegi nii vähe, arvestades seda, et maakonnas on veel teine kutseõppeasutus, Luua metsanduskool.
Õpilasi oleks kindlasti rohkem, kui Eestis oleksid põhikoolid ja gümnaasiumid lahutatud. Valdav osa põhikooli lõpetajatest jätkab praegu gümnaasiumis ja see nullib ametikooli võimalused ära.
Laas: Ega kellelgi ole midagi selle vastu, et õpilane õpib gümnaasiumis. Aga kui ta ei ole tegelikult võimeline hiljem ülikoolis jätkama, veel halvem, kui pole võimeline gümnaasiumis õppima, võiks noor juba varem hakata oma elus tegema midagi, mis on talle jõukohane. Miks teda gümnaasiumis kinni hoida?
Paraku töötavad omavalitsused tihti kutseharidusele vastu, sest nad tahavad päästa ja hoida oma gümnaasiume. Kuni selleni välja, et õpilasi ei lubata kutsekoolidesse isegi lahtiste uste päevadele.
Oluline on mõista, et kutsekooli minek ei pane noorele inimesele ust kinni kõrghariduse omandamiseks. Pärast kutse omandamist on võimalik omandada nii rakenduslik kõrgharidus kui ka akadeemiline kõrgharidus.
Kokk: Kui Põltsamaal oleks riigigümnaasium, siis oleks olukord hoopis teine. Põltsamaa ametikool oli niigi viimaste seas, kes sai riigilt investeeringu. Et Kesk-Eestisse üldse ametikool jääks ja sinna investeeringud tuleksid, ei tulnud võitluseta.
Praegu on Põltsamaa arenev ettevõtluspiirkond, mis vajab selgelt ametikooli. Kui laps läheb gümnaasiumi ja seejärel ülikooli, siis tõenäosus, et ta kunagi Põltsamaale tagasi tuleb, on tunduvalt väiksem, kui ta õpib ameti Põltsamaal, käib piirkonna ettevõtetes praktikal, asub seal tööle ja loob pere.
Laas: Koole, mis kataksid selle piirkonna õpilaste koolitusvajaduse ära, on, aga need asuvad teistes maakondades.
Tõnson: Kui õpilane läheb juba Tartusse kooli, siis võimekamad õpilased hõivatakse Tartu ettevõtete poolt ja nad ei jõuagi maakohta tagasi. Ega kedagi vägisi kinni saa hoida, aga ka meie piirkonnal peaksid olema suuremad šansid, kuidas noori inimesi hoida ja meelitada. Kõige õnnetumad on need lapsed, kes on küll gümnaasiumis oma lapsepõlve kolm aastat pikendanud, kuid kõrgkooli edasi ei pääse. Siis on neil mitteprestiižne minna ametikooli ja halvemal juhul jäädaksegi ilma igasuguse erialahariduseta.
Kompus: Pigem võiks ta tulla kohe ametikooli, õppida amet selgeks ja siis minna kõrgkooli, kui ta leiab, et tema võimed on suuremad. See oleks nagu loogilisem.
Kokk: Paljud probleemid oleksid olemata, kui poleks seda šõud tehtud, kus inimesed algatasid ühinemise, komisjoni tööst osa ei võtnud ning lõpuks selle ise ka tühistasid.
Kardetakse, et äkki lähevad lapsed Põltsamaa linnast valda. Tegelikult ei ole ministeeriumiga läbirääkimistel kuskil veel n-ö lukku löödud, mis oleks selle ühendkooli nimi ja kus see füüsiliselt oleks asunud.
Kuidas oleks gümnaasiumi ja kutsekooli ühendamine välja näinud?
Kompus: Uus kool oleks tekkinud – puhas gümnaasiumiaste ja kutsekool.
Tõnson: See oleks olnud esimene omataoline Eestis. See olnuks uus kool, mida oleks ministeerium aidanud investeeringutega ja täita ka sisuga. Eks see kõik oleks meile uus olnud, aga säde oleks leidnud õige põlemiskoha.
Kokk: Oluline on rõhutada, et uues koolis ei oleks õppekvaliteet langenud, sest gümnaasiumiosa oleks jäänud ikkagi gümnaasiumiosaks ja need lapsed, kes vahest ei peaks olema akadeemilises gümnaasiumis, oleks seal kõrval õppinud ametit. Ühinemise tulemusel oleks kool muutunud tugevamaks.
Laas: Oleks tekkinud uus õppevaldkond Põltsamaa ametikoolile, see on üldhariduse valdkond, kus oleks õpetatud gümnaasiumi riikliku õppekava alusel gümnaasiumiharidust. Valikainete osas oleks gümnaasiumiõpilastel olnud rohkem kui kolm õppesuunda – neid oleks nii palju, kui on Põltsamaa ametikoolis erialasid. Nende laste valik oleks olnud märksa laiem. Õpilased saaksid ka liikuda vabalt ühe kooli piires vastavalt oma võimete arengule puhtalt üldhariduse õppelt kutseõppesse ja vastupidi.
Tõnson: Lapsi oleks kindlasti tulnud, sest kui midagi uut teed, siis nooruses on uus alati ahvatlev ja ligimeelitav. Me oleksime tekitanud huvi.
Kokk: Oluline on see, et Põltsamaa linn, vald ja Pajusi vald oleksid saanud investeeringuid ja töökohti ning teiselt poolt oleksid omavalitsused vabanenud vajadusest maksta praegusele gümnaasiumiastmele peale. Seda raha saaks kasutada mõne muu valdkonna toetamiseks ja investeeringuteks. Riik oleks täielikult võtnud investeeringu ja ülalpidamiskohustuse endale ning omavalitsustel poleks olnud tarvis sentigi peale maksta.
Mis edasi saab?
Kokk: Halvemal juhul jagatakse Põltsamaale mõeldud raha lihtsalt teiste vahel ära ja Põltsamaa ametikoolis elavad lapsed ühikas ikka nii, nagu nõukogude ajal. Õpilaste arv sõltub palju ka sellest, milline kool välja näeb. Praegu on tingimused küllaltki viletsad.
Kompus: Õpilased elavad tõesti… mul on häbi vanemate ees.
Laas: Ministeeriumi poolelt on täna investeering peatatud. Keegi pole veel seda raha Põltsamaa ametikoolilt ära võtnud. Analüüsitakse erinevaid variante, arutatakse läbi ja otsuse tegemine lükatakse tulevikku.
Tõnson: Nii, nagu nende koolidega praegu on, selliselt on raske pikaajaliselt tulevikku ette kujutada.
Muutused Põltsamaa hariduses on möödapääsmatud?
Kokk: Kui praegust otsust ümber ei vaadata, siis viie aasta pärast Põltsamaa ametikooli suure tõenäosusega enam pole. See ühendatakse Järva või Viljandi ametikooliga, kuni see hääbub. Samas ei saa ka Põltsamaa linn oma põhikoolihoonele raha ja seal õppivad lapsed peavad nendes tingimustes olema, kus nad täna on.
Kirja pannud ARVED BREIDAKS
