Eile, mõnel pool ka juba üleeile kõlas selle koolitalve viimane kell neile tarkuse taganõudjatele, kes eksamitega mässama ei pea. Pisut kunstlikult jaanikuusse pikendatud õppeveerandi viimastel päevadel jõuti ekskursioonidel ja mängumaadel käia, klassiõhtuid ja piknikke pidada, aga nüüd on tunnistused käes.
Küllap on mõned lapsevanemad, kelle võsukesed veel kuigi suured ja mõistlikud pole, ka pisut mures, kui koolist vabadusse pääsenu pikaks tööpäevaks isemajandamisele ja vabapidamisele peavad jätma. Aga pole parata, tänapäeval on vanavanemadki enamasti veel töökohuslased.
Lapsed, ka päris võõrad, on teatavasti pisut meie kõigi omad, vähemalt me võiksime nii tunda. Seepärast oleks kena mõnd nutukriimulist nägu kohates selle omanikult pärida, kas tal on kadunud koduvõti, telefon või lihtsalt lemmikmänguasi. Või on muidu kurb olla. Ja kui näete sõiduteel süüdimatult jalgrattaga kaheksaid sõitvat rüblikut või mõnd põnni- ja tirtsukampa veekogu ääres ja sees omapäi lustimas, siis hoidke silmad lahti ja sekkuge, kui vaja.
Rõõmsat ja muretut suvevaheaega!
7. juuni 2014
