Aegade hämarusest on inimühiskonnas hinnatud tööd murda, tulemuste ja tasu nimel. Raske on tuvastada, millal tekkis sotsiaalmajanduslikus ühiskonnas vastupidine soov– hinnata ühel osal potentsiaalsest tööjõust just negatiivset ehk töövõimetust. Oma väikeses Eesti ühiskonnas oleme mitmel põhjusel jõudnud niikaugele, et inimkapitaliga tööturul enam priisata ei ole ja olemasolevad ressursid tuleb kasutusele võtta. Positiivses võtmes ehk töövõimet hinnates ja inimeste sissetulekuid suurendades.
Praegune süsteem ei toimi efektiivselt
Meil on praegu ligi 100 000 töövõimetuspensionäri. Uuringute põhjal on hetkel mittetöötavatest töövõimetuspensionäridest 63 protsenti valmis tööle minema, kuid tööd otsivad neist vaid vähesed. Miks? Kas süsteemi viga? Teisalt on 68 protsenti tööandjatest valmis töövõimetuspensionäri tööle võtma ja vaid 19 protsenti töövõimetuspensionäridest usub seda. Millest selline madal eneseusk? Uuringus teatab enam kui kolmveerand tööandjatest, et tema töötajate hulgas on töövõimetuspensionäre: kartuseks justkui põhjust pole.
i
Ühe asjaoluna võib välja tuua, et kehtivas süsteemis on riikliku abistamise mehhanismi korraldus killustatud ja vähenenud töövõimega inimestel ei õnnestu alati töölesaamiseks abi saada. Töötukassa kaudu otsib tööd vaid 10 protsenti mittetöötavatest töövõimetuspensionäridest.
Valdavalt on tegemist käegalöömistundega ja energia suunamisega äraelamisvõimaluste leidmisele töövõimetuskindlustuse läbi. Kadunud usku iseloomustab hästi fakt, et ligi 40 000 töövõimetuspensionäri ei nõustu osalema koolitustel ega ümberõppes, et suurendada oma võimalusi töölesaamiseks ja sissetulekute suurendamiseks.
Töömotivatsioonile ei mõju hästi seegi, kui töövõimetus tagab suurema sissetuleku kui töötus, mistõttu töövõimetuks tunnistamine on kujunenud nii mõnelegi eesmärgiks omaette. Peamiseks probleemiks on töövõime kaotuse korral abistamine vaid hüvitiste maksmiste ja erinevate soodustuste loomise kaudu ehk passiivsete meetmetega. Ennetustegevuse tulemused nende inimeste tööl hoidmiseks või nende tagasi tööle aitamiseks on olnud sisuliselt olematud.
Sissetulekute kasv ümber pööratud süsteemi kaudu
Vähenenud töövõimega inimeste abistamise süsteem peaks eelkõige motiveerima olema neid ühiskonnaelus aktiivsed ja toetama inimeste püüdeid leida endale sobivaim töö.
Inimestele sobiliku töökeskkonna kujundamiseks peaks süsteem teisalt jälle toetama ja nõustama ka tööandjat kui olulist tugipunkti. Kaks kriitilist parameetrit kokku kujundavad eesmärgid, mida üks edukalt ja ratsionaalselt toimiv toetussüsteem järgib.
Töövõimereformi eesmärkideks saab seega püstitada vähenenud töövõimega inimeste sissetulekute suurendamise neid tööturule tagasi tuues ja tööandjat abistades, et tal oleks võimalik erivajadusega inimesele töökeskkonda parandada. Oluline roll on ennetustööl ja võimalikult varajasel sekkumisel, et töövõimekaotust vältida. Inimkeskse lähenemise saavutamiseks keeratakse praegune süsteem sisuliselt ümber ja hakatakse vähenenud töövõimega inimestel hindama kas osalist või puuduvat töövõimet. Abivajajatele lähenetakse individuaalselt ehk juhtumipõhiselt, arvestades nende vajadusi ja suutlikkust. Mitmete tööturuteenuste rakendamine loob võimaluse leida tasuvam töökoht.
Tööleminejal kasvab sissetulek
Töövõime puuduva osa kompenseerib iga-aastaselt indekseeritav toetus, mis on osalise töövõime korral 57 protsenti ja puuduva töövõime korral 100 protsenti päevamäärast kalendripäeva eest (alates 1. juulist 2015 vastavalt 182,45 ja 320,10 eurot 30-päevases kuus). Päevamäära suuruseks on alates 1. juulist 2015 10,67 eurot. Motivatsiooni tööturule sisenemiseks peaks suurendama sissetuleku kasvu korral töövõimetoetuse samaaegne vähenemine poole väiksemas mahus, seega summaarne sissetulek kokkuvõttes kasvab. Nii on näiteks õigus saada 30-päevases kuus töövõimetoetust, kui saadav sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek toetuse saamisele eelnenud kuul ei ületa 2015. aastal osalise töövõime puhul 1005 eurot ja puuduva töövõime korral 1280 eurot.
Inimestele, kellel on määratud töövõimekaotuse protsent vähemalt kaheks aastaks ja uue süsteemi järgi saadav toetus on sellest väiksem, makstakse toetust varasema töövõimetuspensioniga võrdses ulatuses. Töövõimetoetuse tase on töötutoetusest kõrgem ja pakub seega paremat rahalist kaitset. Seda aga ei maksta samalaadsete hüvitiste, näiteks pensioni saamise korral, või akadeemilisel puhkusel viibivale üliõpilasele. Eraldi sihtgrupi moodustavad psüühilise erivajadusega inimesed, kellele arendatakse tulevikus välja kaitstud ja toetatud töö teenused.
Töövõimereform rakendub plaani järgi tööle 1. juulist 2015 neile, kes lähevad esmakordselt töövõimet hindama, ja alates 1. jaanuarist 2016 kõigile teistele.
Kogu tegevus töötukassasse
Senist toetussüsteemi on korraldatud läbi sotsiaalkindlustusameti, töötukassa ja haigekassa.
Killustatuse likvideerimiseks hindab edaspidi töövõimet, korraldab toetuste maksmist, osutab tööturuteenuseid, katab kulutused tööalasele rehabilitatsioonile ja abivahenditele kolme erineva asutuse asemel üks – töötukassa.
Olemasolevaist asutustest ühe tegevuse otstarbekas ümberkorraldamine tuleb ka odavam kui täiesti uue institutsiooni loomine. Töötukassa on eelkõige tööturuteenuste pakkumise ja tööandjate kaasamise seisukohast lähtudes olemasolevaist asutustest parim valik. Haldusjärelevalvet töötukassa töö üle jääb teostama sotsiaalministeerium.
Töövõime hindamine on inimesekeskne
Töövõimereformi edukuse eelduseks ja aluseks on põhimõtteliselt teine lähenemine. See hõlmab endas Eesti Töötervishoiuarstide Seltsi poolt välja töötatud uut metoodikat töövõime hindamiseks, samuti aktiivsusnõuete kehtestamist neile, kes saavad töötada, ehk osalise töövõimega inimestele. Töövõime hindamine on edaspidi juhtumipõhine. Selle tulemus ei avaldu enam protsendis, vaid jaguneb kolmeks: inimesed on kas töövõimelised, on osalise või puuduva töövõimega. Iga inimene saab just talle sobiva töö. Hindamisel, kas töövõime on osaline või puuduv, ei määrata erinevalt tänasest süsteemist tähtaegu alla viieaastase kestusega, samas mitte kauemaks kui vanaduspensioni eani. Töövõime hindamiseks tuleb esitada kirjalik taotlus töötukassale, hindamise otsus tehakse 30 päeva jooksul ja selleks kaasatakse vajadusel tervishoiueksperte. Kolme kuu jooksul enne taotluse esitamist tuleb käia pere-, eri- või töötervishoiuarsti vastuvõtul. Põhimõttelise erinevusena endisest räägime edaspidi töövõimetuspensioni asemel töövõimetoetusest.
Töövõimetoetuse saamiseks tuleb täita aktiivsusnõuded. See tähendab töötuna arvel olemist ja osalemist aktiveerivates tööturu ning individuaalse arengukava programmides.
Aktiivsusnõuete täitmine tähendab ka töötamist või õppimist kõigil haridusastmetel alates põhiharidusest. Küll ei kehti aktiivsusnõue inimestele, kes kasvatavad alla kolmeaastast last või hooldavad erivajadusega inimest. Puuduva töövõimega inimestel on õigus, aga mitte kohustus tööturumeetmetes osaleda.
Abivahendite ja rehabilitatsiooni parem kaasamine
Erivajadustega tööealiste inimeste paremaks hakkamasaamiseks tööturul parandatakse oluliselt abivahendite kättesaadavust. Abivahendite tavaline määramine jääb senistele alustele ja see toimub läbi sotsiaalkindlustusameti. Konkreetseks tööks abivahendi vajaduse tuvastab ja sellega varustamist korraldab edaspidi individuaalse tööotsimiskava raames töötukassa. Abivahendite saamist on riigi poolt plaanis täiendavalt rahastada Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest. 2015. aastal on abivahendite täiendavaks rahastamiseks planeeritud 2,85 miljonit eurot ja see summa järgnevatel aastatel kasvab.
Rehabilitatsiooniteenust vajavatele inimestele on praegune abi ebapiisav. Töövõimereformi edukuse eelduseks on teenuse osutamine vähemalt kolm korda suuremas mahus, 1200 – 2000 eurot abivajava inimese kohta ehk kogumahus ca 6 miljonit eurot aastas, mille riik planeerib alates 2015. aastast oma eelarvesse. Rehabilitatsiooniteenusele suunamist ja osutamist hakkab osalise töövõimega inimesele koordineerima töötukassa, töövõime puudumise korral sotsiaalkindlustusamet.
Tööandja kulud kaetakse
Vähenenud ja puuduva töövõimega inimese tööleminekul on suurim takistus enamasti erivajadusest tingitud töökoha sobimatus, kohandamine nõuab tihtipeale palju raha.
Töötukassa hüvitab tööandjale töökoha kohandamisega kaasnevad lisakulud, samuti kannab täienduskoolituse kulud.
Tööandjatel on töövõime langusest tulenevate probleemide esmasel ilmnemisel töötamise ajal oluline roll. Tähtis on varajane sekkumine töövõime vähenemise korral, samuti töötukassa ja tööandja aktiivne koostöö probleemi lahendamisel. Töövõimereformi üheks peamiseks eesmärgiks on inimesele olemasoleva töökoha pikaajaline säilitamine ja hea side ning koostöö tööandjaga.
Võidavad inimesed ja kogu ühiskond
Töövõimereform tähendab kokkuvõttes suurte ümberkorralduste algust riigi sotsiaalvaldkonnas. Riigikogu alustab eelnevat silmas pidades käesoleva aasta märtsis töövõimetoetuste seaduse eelnõu menetlemist, mis nõuab muu hulgas 45 senise seaduse muutmist. Süsteemi muutmatajätmine kasvatab töövõimetuspensionäride arvu kaheksa aastaga ligi 120 000 inimeseni, mis muudab riigi sotsiaalsüsteemi rahaliselt jätkusuutmatuks.
Süsteemi ümberkujundamise tulemusena abivajajate arv pigem väheneb.
Erivajadustega ja tervisekahjustusega inimesed on ühiskonna lahutamatu osa ja nende kaasamine tööturule on perspektiivikas tegevus.
Töövõimereformi tulemusena peaksid nad tööturul paremini hakkama saama, nende hõive, aktiivsus ja sissetulekud suurenema ning kokkuvõttes võidab sellest kogu ühiskond tervikuna.
Tegemist on meie lähiaja olulisima sotsiaalreformiga, mis peab suurendama üldist tööhõivet, aitama kaasa majanduse arengule ja mida tõukab tagant võimalus kasutada 180 000 000 euro ulatuses Euroopa Liidu vahendeid.
i
JÜRI JAANSON, riigikogu liige, Reformierakond
