Igal kevadel, veel enne, kui maarjakased lehte lähevad ja lõpeb kasemahla kogumise aeg, ilmuvad kaskedele pungad. Nendest valmistatud tinktuur on juba ammustest aegadest kasutusel olnud hinnatud rahvaravimina. Kuigi tänapäeva apteekides seda droogi enam ei valmistata ega ka turustata, on säilinud õpetus selle valmistamiseks ja teadmised, mis puhul seda rahvaravimit oleks kasulik tarvitada.
Nii on “Ravitaimede atlases” märgitud, et rahvameditsiinis tarvitatakse arukase pungi, lehti, koort ja parasiitseent – kasekäsna. Kuivatatud pungad, millest valmistatakse ravitinktuuri, peavad sealjuures olema tumepruuni värvusega, läikiva pinna, meeldiva lõhna ja mõrkja maitsega. Kasepungadest valmistatud droogis on eeterlikku õli, C-vitamiini, park- ja mõruaineid, saponiine, vaiku, viinamarjasuhkrut ja kollast värvainet. Tarvitatakse seda gastriidi, mao haavandtõve, reumatismi ja podagra puhul, aga ka kui verd puhastavat vahendit nahahaiguste korral. Samuti on sellel preparaadil higistamist ja sapi- ning kuseeritust ergutav toime.
Kirjanik Oskar Luts töötas teatavasti peaaegu kakskümmend aastat mitmesugustes apteekides ja kiindumus apteegitöö vastu jäi tal verre kuni surmani. Mitmed tema jutustused ja novellid on samuti sündinud apteegileti taga, nagu ka kokkuvõetult järgnevalt esitatu.
Härra proviisor Punssel (alias Oskar Luts) istus apteegipuldi taga, luges ajalehte. Oli vaikne laupäeva õhtupoolik. Tööd vähe – kellel siis on aega haige olla ja ennast rohitseda kevadisel kibedal külviajal.
Siis läks raginal lahti apteegi uks ja nähtavale ilmus igalaupäevane apteegi külastaja, vanaeit Kadri Vemmal, kes tuli lahke apteegihärra käest järjekordset “viiekat” norima. Kuigi proviisoril polnud eriti kahju Kadrile antavast iganädalasest viiemargasest, olid apteekril seekord Kadriga teised plaanid.
“Tead, Kadri,” alustas härra Punssel. “Sa mine õige metsa ..”
</font>
“Oi, härrakene,” taganes Kadri hirmuga, “mes ma sinna lähe?”
“Sa mine metsa ja korja apteegi jaoks kasepungi; neid on meile tarvis; neist teeme rohtu. Nii võiks sa need viis marka, mis ma nüüd andsin, ja veel rohkemgi ausal viisil teenida. Ja pea meeles ja hakka tööle, pungi saab korjata ainult kord aastas.”
Kuigi Kadri leksikonist mõiste ausalt raha teenida juba enam kui kümme aastat tagasi kaduma läks, otsustas ta seda siiski uuesti proovida. Ise aga arutas, et mida kõike neil seal apteegis küll vaja ei lähe. Pungasid neile kah vaja! Eks siis mingu parem turule ja ostku vihtu, seal lehedki küljes.
Läks nädal mööda. Jälle laupäev ja jälle Kadri Vemmal oma rahasooviga.
“Noh,” küsis proviisor Punssel, “kus pungad?”
“Noh, kaege, härra. Läksin metsa. Näen – kask. Ja pungi täis nigu kubiseb. Aga kõrgel kõik teised, roojased. Ronisin siis kase latva ja nakkasin korjama noid pungi. Kott olli kah kaasan. Kaege, kui sain ära korjata üte kamalutäiekese, kui tulli üits väegede must pilv nigu pada. Ja välku kah – tsiuh ja tsäuh. Justkui puhas jumala tuli olli mu ümbre. Hakkasin hirmsade pelgama, sulesi silmä kinni, lugesi issameiet. Enne edäspidi, siis tagurpidi. Mitte es usu silmi valla tettä, et vast lüüb silma va välgupojake – mul esigi halb silmanägemine. Aga kui siis ikki tegin tõised pilukile, kui pikne juba möödas olli; siis – oi, herra, mitte üits pung es olnd enam kase küljen.”
“Mis seal siis oli?” küsis proviisor.
“Puhtä ilusa lehekese, justkui ingli silmä, kos ma sis nait pungi enap sain korjata. Ku te nüüd, pai härrakene, enämb midägi ei anna, siis vähembasti andke natike kõturohtu.”
Hm, hm, köhatas härra Punssel, valas Kadrile rohtu ja andis ka hariliku viiese. Võtku vähemalt selle kõbusa jutu eest.
Kadrikene köhatas ka, rüüpas oma kõturohu ja ütles: “Andku jumal tervit” ning kõõbitses ukse poole. Nüüd nägi ka apteeker, et väljas on saabunud kevade.
i
ARVI LIIVA
