Minu onu Jaan Jürgenson oli Tartumaa Kaarepera valla Patjala küla Alt-Majori talu kaheksalapselise pere vanim poeg. Selle järgi oleks tal olnud õigus saada suureks kasvades talu pärijaks – peremeheks. Ta aga loobus sellest õigusest vanima õe kasuks, sest juba noorukina küpses tal plaan omandada hea haridus ja huvitav elukutse.
Juba Kaarepera kihelkonnakoolis paistis ta oma vaimuannete ja teadmiste poolest teiste hulgast silma kooli kontrollima tulnud kubermangu haridusinspektorile, nii et see temale tunnustuseks hõberubla kinkis. Edasi viis tee, olgugi suurte majanduslike raskustega võideldes, Tartu Hugo Treffneri poeglastekooli. Paraku aga ei andnud selle kooli lõpetamine õigust riiklikesse ülikoolidesse või instituutidesse astuda. Selleks oli vaja nn. küpsustunnistust, mille saamiseks tuli sooritada eksternina eksamid mõne riigigümnaasiumi eksamikomisjoni ees. Õnneks jätkus tal selleks tahtejõudu ja visadust.
Õppis edasi Peterburis
Edasi võttis noormees endale eesmärgiks astuda tolle aja ühte perspektiivikamasse tehnikakõrgkooli – Peterburi Elektrotehnika Instituuti. Oli ju selleks ajaks alanud maailmas elektri kasutamise võidukäik. Seetõttu oli ka konkurss instituuti sisseastumiseks vägagi suur. Kuid edu saavutamiseks tuli riskida.
Onu jutustas kunagi mulle, et pärast sisseastumiseks vajalike dokumentide äraandmist peatas teda instituudi uksehoidja. “Noormees, näen, et te pole siit kohalik. Ma võiks teid väikese tasu eest aidata, kuidas sooritada edukalt sisseastumiseksamid. Sealjuures võin kinnitada, et teie oma gümnaasiumiteadmistega küll neid eksameid ära ei tee.”
Ühe rubla eest andis uksehoidja onule mingi üliõpilasseltsi aadressi, kus siis jälle vastava tasu eest anti lahkelt juhatust, kuidas sooritada edukalt sisseastumiseksameid. Üldse tuli instituuti sisseastumiseks sooritada kaks kirjalikku eksamit: kirjutada vene keeles kirjand ja lahendada matemaatikaülesanded. Kirjandiks anti tavaliselt kaks teemat, esimene neist vene kirjandusest. Sellest ei soovitatud kirjutada, kuna see oli enamasti väga problemaatiline või sageli lausa absurdne. Teiseks teemaks anti harilikult mingi allegooriline vene vanasõna. Nii see ka tegelikult eksamil oli. Esimeseks teemaks oli “Vene mõisnike heategevus Gontšarovi “Oblomovi” ja Gogoli “Surnud hingede” tegelase Manilovi järgi”.
Ülesandeid palju ja erineva raskusastmega
Kes lähemalt tunneb vene klassikalist kirjandust, see teab, et nende tegelaste kogu heategevus seisnes selles, et nad kellelegi halba ei teinud. Ja halba ei teinud seepärast, et nad üldse mitte midagi ei teinud. Muidugi olnuks vaevalt võimalik niisugusel teemal korralikku kirjandit kirjutada.
Teiseks teemaks oli vene vanasõna “Ükski kirp ei ole paha, aga kõik on nad mustad ja hüppavad”. Onu tabas ära, et kirbu all tuleb mõista tööd, elukutset, ametit. Kirjandis ta kirjutaski, kuidas ta oma tulevast elu ja tööd insenerina ette kujutab.
Matemaatikaeksami kohta hoiatati, et ülesandeid on palju ja erineva raskusastmega, aega nende lahendamiseks antakse aga küllaltki piiratult. Soovitati ülesannete hulgast jõukohasemad välja otsida ja kõigepealt need ära lahendada. Nii onu ka tegi ning lõpptulemusena sai ta instituuti sisse. Samal ajal jäid välja mitmed riigigümnaasiumi edukalt lõpetanud.
Sõjavälja asemel haiglasse
Instituudiõpingutest on jäänud mulle meelde onu jutustus ühe professori esimesest loengust. Too pöördus kõigepealt üliõpilaste poole küsimusega: “Kas te teate, milleks on teie tulevases inseneritöös vaja minu poolt loetavat ainet – kujutavat geomeetriat?
Ma võin teile kinnitada, et üheski inseneritöö praktilises valdkonnas seda mitte kellelegi vaja ei lähe. Seda ainet loetakse teile aga selleks, et teie, tulevased insenerid ja konstruktorid, õpiksite ruumiliselt mõtlema.”
Kaua ei saanud onu instituudiõpingud kesta. Käis Esimene maailmasõda ja rindele vajati üha enam sõdureid – kahuriliha. Tsaarivalitsus vajas tol ajal rohkem rindemehi kui õppinud insenere. Teel rindele, kui sõideti lahtisel platvormvagunil, millel oli ka onu, tabas ešeloni sakslaste äge suurtükituli. Külm, hirm ja mürsuplahvatused viisid noormehe rinde asemel haiglasse.
Tänu tugevale talupojakehale jäi ta küll elama, kuid kõrvakuulmine oli peaaegu kadunud, temast oli saanud vaegkuulja. Sõjaväkke ta enam ei kõlvanud, kuid ka instituudiõpingutel oli nüüd lõpp. Jäi üle teha valik: kas alistuda saatusele või üritada õppida edasi raamatute abiga. Jaan Jürgenson valis viimase tee.
Õppis ise edasi
Ta asus tööle ehitustele. Teenitud säästudest muretses raamatuid ning vabadel tundidel pühendas end õpingutele. Möödunud sajandi kolmekümnendate aastate alguseks oli ta sel viisil omandanud juba inseneritöö põhialused. Ta oskas iseseisvalt teha ehitiste plaane – projekte, töötada ehitistel järelevalve insenerina. Seadus nägi aga ette, et majade ehitusplaanid, olgu kui oskuslikult ja hästi tehtud, olid kehtivad ainult siis, kui need olid allkirjastatud ja kinnitatud mõne diplomeeritud inseneri poolt. Seega oli vaja omandada mingis tunnustatud kõrgkoolis inseneridiplom.
Kui paljud meie ennesõjaaegsed Eesti haritlased käisid oma õpinguid jätkamas ja täiendamas Saksamaa ja Inglise kõrgkoolides, siis onu valis oma õpingutekohaks Tšehhoslovakkia tehnikaülikooli. Muidugi vajas see tohutut tööd, tahtejõudu ja pingutust. Tuli ju ka kogu selleks vajalik raha oma töö ja vaevaga teenida. 1936. aastaks oli tal lõpuks vajalikud eksamid tehtud, projektid kaitstud ning temast oli saanud diplomeeritud ehitusinsener.
Ta töötaski Tartus ehitusinsenerina kuni Saksamaa okupatsioonini. Kuna sõja ajal Eestis tsiviilehitustegevus praktiliselt puudus, otsustas onu võtta vastu pakkumise minna Saksamaale inseneriks. Põhitöökohaks jäi talle Elbingi linn Ida-Preisimaal.
Jälle sõja jalus
Nõukogude vägede saabumise järel paigutati ta koos sõjapõgenike ja Saksamaale küüditatutega nn repatrieerimislaagrisse. Korjati ära kõik tunnistused, dokumendid ja diplomid. Pärast umbes aasta kestnud vintsutusi, ülekuulamisi ja näljutust lasti ta siiski vabaks ja anti võimalus naasta kodumaale. Kuid kõik tunnistused, kaasa arvatud inseneridiplom, jäid kuhugi julgeoleku arhiivi. Vaatamata hilisematele korduvatele nõudmistele, neid enam talle ei tagastatud.
Nii tuli tal pärast vangilaagrivintsutustest kosumist asuda Eestis tööle kui diplomita insener. Kuna tal oli suur praktilise töö kogemus ja põhjalikud inseneritöö alased teadmised, siis tööd tol ajal jagus. Nii töötas ta mõnda aega Tallinnas vabariiklikus restaureerimisbüroos, hiljem aga Võrumaal ehituste järelevalveinsenerina. Peale selle tegi ta ka hulgaliselt individuaalehitiste projekte ehk majaplaane. Ühelegi juhtivale kohale teda ei edutatud; seda juba seepärast, et töötas sõja ajal vabatahtlikult Saksamaal. Suuri raskusi inimestega suhtlemisel põhjustas talle ka nõrk kõrvakuulmine. Viimane saigi talle saatuslikuks: 1950. aastal sai ta raskes autoõnnetuses surma.
Selline oli ühe Jõgevamaalt taluperest pärit mehe elusaatus. Sängitatud on ta perekonna puhkepaigale Palamuse kalmistul.
i
ARVI LIIVA
