Homme on lastekaitsepäev. Sel puhul jagatakse päevakangelastele maiustusi, võimaldatakse neile seiklusparkide ja mängumaade, kontsertide ja teatrietenduste külastamist. Kahtlemata jääb lastele see päev rõõmsana mällu, aga aitab loodetavasti ka täiskasvanuil pidevalt meeles pidada, et väikese inimese heaolu sõltub suurtest ning tema hakkamasaamine täiskasvanuna on otseses seoses sellega, kui õnnelik oli tema lapsepõlv.
Maailm on paraku muutuv ja vastuolusid täis. Kui veel paarikümne aasta eest kasvasid lapsed enamasti õues, siis praegusel ajal tõmbab paljusid neist juba põlvepikkusest saati arvuti, mis alati kaugeltki turvaline pole, ja mitte vaid füüsilise tervise seisukohalt. Paraku pole vähe neidki lapsevanemaid, kes küll suure töökoorma üle kurdavad, kuid oma vabu hetki oma võsukestega tegelemisele ei kuluta, vaid ka ise pilkupidi arvuti- või teleriekraanis kinni on. Samal ajal leidub pühendunud vanemaid ja vanavanemaid, kes oma järeltulijaile maast madalast rahulikult seletavad, mis hea, mis paha, loevad neile raamatuid ette, jutustavad muinasjutte…
Ühelt poolt keelab seadus rüblikul sõbra või ka enda pillatud prahti maast korjata, kui tal kaitsvaid kindaid käes pole, teisalt ei suuda ükski ametnik ära hoida hirmsaid peretülisid, kus vanemad omaenese lastele ohtlikud. Kuidas suudaks ühiskond kõiki lapsi kaitsta, neile edaspidises elus võrdsed võimalused tagada?
31. mai 2014
