Järjest rohkem räägime prügist, vajadusest seda koristada ja millekski kasulikuks ümber töödelda, soovist ja oskusest oma „jalajälg” looduses minimaalne hoida.
Kõigist loengutest, aktsioonidest ja projektidest hoolimata tekib aga kahetsusväärselt sageli tunne, et inimese uppumine omaenese toodetud saasta sisse polegi sajandite kaugusel, vaid kohe-kohe sündimas. Selle protsessi kiirele kulgemisele aitab kaasa lõviosa meist.
Asjaks olgu, tarvis ärgu tulgu!?
Lapsepõlvest meenub vanaema räägitud lugu mehest, kes ka paari vaksa pikkuse köiejupi teeservast üles korjas ja koju viis, mainides, et asjaks olgu, tarvis ärgu tulgu. Kes teab, ehk läkski puruvana tüüpi taadil kord või paar õnneks kodusest kolikambrist õigel ajal vajalik köiemeeter, luuavars või plekiserv leida, kuid kardetavasti ei jõudnud tema järeltulijad-pärijad aastaid hiljem ära imestada, kust ja milleks see kõik. Paarikümne aasta eest jagas hea tuttav muljeid, mille osaliseks nende pere sai endale suvekodu soetades. Väike eakas majake oli praktiliselt otsast otsani täis tühje pudeleid, räbalaiks kantud riideid, igivanu jalanõusid. Mine võta kinni, oli seal tegemist hoidlikkusega (ehk läheb kunagi tarvis!), vanadusnõtruse või pesueht laiskusega.
Tean praegugi kedagi, kes tunneb parimas eas poissmeest, kelle kombed sajanditagusest kogujast veelgi pöörasemad, ilmselt seetõttu, et tänane asjademaailm on tolle kauge ajaga võrreldes tublisti täiuslikum. Olgu tükk kasutatud põrandakattematerjali, pakk kirjaklambreid või leidjale võõras keeles raamat, kõike võib tal enda arvates tarvis minna. Ja mida koju ei jaksa viia (või mis sinna ehk enam ei mahu), selle sokutab kolleegide meelehärmiks „ajutiselt” tööruumi kappidesse ja riiulitele…
Kapp täis, selga panna pole midagi!
See probleem on ju igituttav ja ka ilmselt sajanditevanune, eriti õrnema soo hulgas. Kui riidetükki pole kaks aastat kantud, tuleks sellest loobuda, soovitavad asjatundjad, kuid kui paljud meist seda nõuannet järgida raatsivad? Kui kaubamajas või „kaltsukas” mõni sümpaatne hilbuke silma jääb, siis ei suudeta endale alati mõttes näppude pihta lüüa, vaid tassitakse ost koju. Mõne aja pärast selgub, et pole ikka see…
Tõsi, elus kohtab ka teisi äärmusi. Mu sugulasel oli kord kolleegiks üksi elav daam, kes, olles matnud oma samuti üksi elanud tädi ja likvideerinud tema majapidamisse kogunenu, sai nähtust sellise šoki, et muretses endale mõned komplektid uhiuusi riideid ja hävitas oma kodus viimse niidiotsani kõik vana ja ebavajaliku. Riiete kogumise konteinereid, taas- ja uuskasutuskeskustest rääkimata, tol ajal veel polnud, „geoloogide” sorteerimispidu oma koduakna prügikasti juures ei suutnud ta aga pealt vaadata. Nii rändasid vähehaaval, kuid järjekindlalt ahju ülearused riided, kardinad, tekid-linad, postkaardid… ja koristaja enda jutu järgi ka paljud raamatud ja fotoalbumidki! Küllap olid sellelgi otsusekindlal hävitajal kusagil sugulased, kes fotodest huvitatud olnuksid, aga ju olid tal selliseks käitumiseks omad põhjused. Ja tegelikult ongi veelgi õõvastavam kunagi kellelegi nii hinnalisi perepilte mõnes vanakraamipoes silmata – sedagi tuleb meil ette.
Kus on kuldne kesktee?
Selle eest, et me kõik nii-öelda sundkorras jäätmeid, ka ohtlikke ja suurekabariidilisi, toodame, hoolitsevad praegusel ajal paraku kodumasinaid tootvad firmad. Kust saaksid siis tuhanded tööd ja leiba ning firmade omanikud hiigelkasumit, kui pesumasinat, külmkappi, televiisorit või arvutit korduvalt parandada saaks või kui nende masinate putitamine peaaegu sama kallis poleks kui uue ostmine!?
Kui vallakeskusse kord aastas kogumiskonteinerid tellitakse, siis saavad need mõne päeva jooksul korduvalt täis. Vaevalt et rahvas kodumasinaid moest läinud disaini pärast hülgab, need on lihtsalt pöördumatult vaiki jäänud!
Saja-aastane või vanemgi Singeri firma õmblusmasin teenib paljudes kodudes jätkuvalt ja auga, aga kas keegi veel mäletabki, mitu televiisorit või raadiot on tulnud viimase paarikümne aasta jooksul välja vahetada?
Taas- ja uuskasutuskeskusi, jäätmejaamu ja kogumispunkte tekib meil õnneks praegusel ajal järjest juurde. Tänu sellele toimib ka üsna ladusalt süsteem, et teise mehe vana on teise mehe uus, ja prügi tootmine peaks justkui vähenema. Aga sellelgi pinnal on üsna kerge libastuda. Tartu kesklinnas tegutseb juba mõnda aega uuskasutuspood, kuhu igaüks oma kodus liigseks tunnistatud riided, jalatsid, raamatud, nõud ja muud tarbeesemed ära anda võib. Ja need, kel toodud kraami vaja, võivad seda sümboolse hinnaga osta. Ülearuse võimalikele vajajatele jagamine on kahtlemata mõistlik tegu. Igal juhul on selline käitumine kiiduväärt vastukaaluks häbitutele, kes aastaringselt, aga eriti hoolega koristusaktsioonide eel oma kola telekatest diivaniteni maanteede äärde sokutavad! Paraku tekib selleski kaubandusasutuses mõnikord kahtlus, kas asi läheb uuele ringile vajaduse tõttu või võetakse kaasa igaks juhuks, sest on nii odav!
On näiteks avalik saladus, et elu hammasrataste vahele jäänute kodudes on üks probleem ka korralagedus, kus mängivad keskset rolli ilmselt humanitaarabist pärit hilbuvirnad. Pakutavat ei raatsi ju võtmata jätta, aga üheksal juhul kümnest ei lähe seitset paari ühes mõõdus pükse ega tervet virna suvepluuse ilmaski vaja. Nii kasvab kasutu varandusehunnik, mis majapidamises puhtuse ja korra hoidmist pärsib.
Seega, oht asjadesse uppuda on meil kõigil. Mis selle vastu pisutki aitaks? Ilmselt tuleks lihtsalt vähem osta.
i
KAIE NÕLVAK
