Klimbisupp Arkna moodi ehk Keeduse filmitegu kaemas

Supp on kohal. Ja klimbid on eraldi kaasa pandud,” teatab kaubikuga Arkna mõisa juurde saabunud mees. “Tore!” vastab mõisas askeldava võttegrupi rekvisiitorist liige Janne Vaabla ja selgitab minu üllatunud pilku nähes, et kohaletoimetatud supp pole mitte filmitegijate lõunasöök, vaid filmis kasutatav rekvisiit. Ning kuna sööma hakatakse seda alles viie tunni pärast, tuligi klimbid eraldi kaasa panna, sest pikemal seismisel läheb supp, milles klimbid sees, häguseks.

On 17. aprill ja Rakvere külje all Arkna mõisas käivad Sulev Keeduse uue filmi “Mehetapja. Süütu. Vari” võtted. Film koosneb kolmest novellist, igaühe keskmes noor naine. “Mehetapja” jutustab 19. sajandi taluneiu Maara mehelemineku traagilise loo, “Süütu” kõneleb Ingerimaalt Eestisse küüditatud Elinast, kes sõlmib 1949. aastal edasiküüditamise vältimiseks fiktiivse abielu eesti noormehe Heinoga, “Varju” peategelaseks on aga tänapäeva neiu Luna Lee. Kolme novelli ühendab sama peaosaline: nii Maarat, Elinat kui ka Luna Leed kehastab noor näitlejatar Rea Lest.

“Mehetapja” materjal võeti üles juba möödunud aastal, nüüd on jõudnud järjekord “Süütu” kätte. Räämas Arkna mõisa on üles ehitatud Heino kaevandusinsenerist onu korter, tuba naiste ühiselamus ja NKVD fuajee. Jõgeva külje all Võikveres elav Janne Vaabla, põhiametilt Eesti Põllumajandusmuuseumi administraator, on üks, kes seisab hea selle eest, et need interjöörid tõetruud ja ajastukohased oleksid. Selleks on vaja sadu pisiasju ja nende kokkuotsimiseks on Janne enne seitsmeteistpäevase võtteperioodi algust tublisti muuseumide varakambrites, aga ka lahkete inimeste lakkades ja aitades tuhlanud.

“Palamuse muuseumist sai siia päris palju asju toodud,” ütleb Janne.

Filmitegemise juures kaasa löömise soov oli tal juba ammu, teoks sai see aga tänu tutvusele tuntud eesti filmikunstniku Toomas Hõrakuga. Esimest korda sai Janne temaga koostööd teha kahe aasta taguse Palamuse suvelavastuse “Nõiutud kevade” juures. Koostöö sobis ja Keeduse filmi võttegruppi kutsumine oli selle loogiliseks jätkuks. Kui Janne seniseid käsitöö- ja rahvarõivaalaseid tegemisi silmas pidada, oleks ta võinud filmi juures kaasa lüüa ka kostümeerijana.

“Aga mul on hea meel, et sattusin rekvisiitori kohale: rekvisiiditeema on palju mitmekesisem ning annab tänu sellele rohkesti taustateadmisi eri ajastute kohta,” ütleb Janne ning lisab, et teise rekvisiitori Erlega tekkis neil esimesest hetkest eriliselt hea klapp.

Kus hundist juttu, seal ta ongi. Erle tuleb rekvisiidikaste täis bussi juurde küsimusega, mis peaks seisma Volli korteri esikulaual, et see nii igavalt ja ebausutavalt tühi poleks: tuhatoos? vihmavari? Üheskoos otsitakse välja mõned esemed, et kunstniku assistent Anna-Liisa saaks nende hulgast õiged valida. Kunstnikku ennast hetkel Arknas pole, sest ta valmistab kusagil Narva lähedal järgmist võttepaika ette.

Jahtunud toit

Mõisahoones on järjekordse stseeni filmimine lõppenud ning välja kuulutatakse lõuna: soe söök on karpides kohale toodud. Lõunapausi lõpu poole taban õuest “Süütu” peaosalised Rea Lesta ja Risto Vaidla. Esimene lõpetab tänavu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli, teine on õpingutega samas koolis poole peale jõudmas.

“Filmi materjal on huvitav: mul tuleb luua kolm erinevat rolli kolmes erinevas ajas,” ütleb Rea. “Päevad on väsitavad, aga seltskond tore.”

“Meil aitab väsimust võita algajate entusiasm,” lisab Risto.

Kui lõunapaus lõppenuks kuulutatakse, lähen minagi teisele korrusele, kus järgmist stseeni üles võtma hakatakse. Režissööri assistent Alis seletab mulle, mida ma võtteplatsil teha tohin ja mida ei tohi. Põrandal seisvate avatud toidukarpide eest ta mind ei hoiata, nii et napilt pääsen ühte sellisesse sisse astumast.

“Sinu oma või?” küsin Jannelt.

“Minu oma jah. Nii siin läheb,” tõdeb Janne.

Sel ajal, kui suurem osa seltskonnast sõi, sättisid Janne, Erle ja Anna-Liisa Volli korterit võtteks valmis ja nii see toit ära jahtuski…

Üles võetav stseen on iseenesest lihtne: Elina ja tema vanaema, keda kehastab Mari Lill, on jõudnud Volli korterisse, kus on just peetud sünnipäevapidu. Heino tuleb elutoast rosoljeste taldrikutega, viib need kööki, otsib sealt uute tulijate jaoks puhtad taldrikud ning kutsub külalised elutuppa.

Lihtne asi jah, aga stseeni erinevate variantide kaamera ees läbimängimine võtab oma pool tundi aega. Isegi kahesõnaline tekst – rohkem pole stseenis ette nähtud – tekitab küsimusi: kas Heino peaks ütlema Elinale ja vanaemale “Lähme edasi”, “Lähme tuppa”, “Tulge tuppa” või “Tulge edasi”?

Lõpuks läheb duublite ülesvõtmiseks. Ent äkki tekib ootamatu tõrge: selgub nimelt, et elutoa kell ei käi.

“Kes meil kella peal oli? Kell peab võtte ajal käima,” ütleb Sulev Keedus.

Selgub, et rekvisiitorid on kella seisma pannud, sest see peab kindlat aega näitama, kella käies nihkuvad osutid aga soovitud asendist ära. Paraku see variant läbi ei lähe, sest pendel reedab kohe, et kell seisab. Janne paneb kella uuesti käima, ent siis vehib pendel Keeduse meelest jälle üleliia innukalt.

“Saad sa talle sisendada, et ta nii kiiresti ei käiks?” pärib Janne Anna-Liisalt ja viimane suudab tõepoolest mingil ainult talle teada oleval viisil pendlile paraja käigu sisse lükata. Kui duubel tehtud, paneb Anna-Liisa kella seisma, kui võtteks läheb, siis jälle käima. Aga eks filmitegemine olegi teatud määral aja ja sündmuste enda tahtele allutamine.

Minul läheb duublite lugemine lõpuks sassi, aga kolmanda või neljanda järel otsustavad Sulev Keedus ja operaator Erik Põllumaa, et stseen on “purgis” ning võttegrupp asub järgmist  ette valmistama.

Tund kringliga

Mõtlen äsja nähtut analüüsides, et kuidas näitlejad filmitegemisest küll ära ei tüdine, kui suurte tunnete väljamängimise asemel võib filmis näitlemine mõnikord tähendada tund aega jutti kringliga esikus seismist (just seda on Rea minu silme all teinud!).

Filmitegemine on üldse natuke “kreisi” värk. “Mehetapja. Süütu. Varju” tootmisjuht Hiie ütleb, et võttegrupi kolmkümmend inimest (näitlejad on neile veel lisaks) on seitsmeteistpäevase intensiivse võtteperioodi jooksul kogu aeg n-ö ninapidi koos.

“Pühi me ei pea (Suur reede ja ülestõusmispüha on just ukse ees – R.M.) ja koduseid ei näe,” ütleb Hiie.

Võttepaigad on tema sõnul välja otsinud põhiliselt režissöör ise: Keedus on väga hea Eestimaa tundja ja tal on väga selge nägemus, millises keskkonnas üht või teist stseeni üles võtta tuleb.

Hiie tõdeb, et Eestis pole tänapäeval kerge filmi teha, sest linateoste eelarved on enamasti tõsised säästueelarved. Õnneks leidub aga veel inimesi, kes filmikunsti nii armastavad, et on nõus selle tegemisel vähese raha eest kaasa lööma.

“Filmitegemine on siinmail pigem elustiil. Kui mul on valida, kas istuda kaheksa tundi kontoris laua taga või teha filmi, siis ma valin raudselt viimase,” ütleb Hiie.

Kui end minekule sätin, jääb mulle mõisaõuel ette pisukest puhkepausi pidav Sulev Keedus. Ei hakka teda mingite küsimustega kimbutamagi (ma ise ka ei tahaks mingist poolikust tööst kõnelda!), vaid soovin talle lihtsalt jõudu, “keetmaks” valmis üks maitsev ja selge “filmisupp”, mida klimbid häguseks ei aja.

Filmi “Mehetapja. Süütu. Vari” toodab F-Seitse OÜ ja selle valmimist toetavad Eesti Filmi Instituut, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja Virumaa Filmifond. Esilinastus on kavandatud 2015. aastasse.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus