Eesti kirjanduse praeguse ajajärgu ühed olulisemad tekstid on Meelis Friedenthali “Mesilased”, Valdur Mikita “Lingvistiline mets” ja Lauri Sommeri “Räestu raamat”. Friedenthal oli Jõgeval Betti Alveri muuseumis külas möödunud aasta veebruaris, Mikita tänavu veebruaris ja Sommer märtsis. Kohtumine Lauriga kujunes väga südamlikuks.
Lauri Sommer alustas oma loomingu tutvustamist mõttega, et meil kõigil on oma isiklik maailma naba – see on koht, kus ta on kõige rohkem viibinud või kus ta tunneb end kõige paremini. Temal endal on kaks sellist kohta. Üks neist on Räestu, väike küla Võrumaal Sänna taga, otse Läti piiri ääres. Sellest külast kõnelebki “Räestu raamat”.
“Kui mingi koht on oluline, siis on seal tähtis iga rohukõrs, puu ja oja. Ajaline mõõde näitab maastikku läbi muutumiste ning loob inimesega hoopis teise seose,” ütles Lauri Sommer. Räestu raamat on pühendatud tema emale, kellelt ta arvab pärinud olevat oma südame. Ilma selle kohata poleks ta üldse proosat kirjutanud. Tartu Annelinnas muutub Sommeri sõnul vaikseks alles öösel kell neli. Tartu kohvikutes räägitakse palju kultuurist, õhus liigub hästi palju teooriaid, tegelike tulemusteni jõutakse aga harva. Linn nivelleerib ja ühtlustab vaimu.
Sommer peab oma kirjanduslikeks hingesugulasteks kaht Sänna kandi (see pole Räestust kuigi kaugel) meest – Juhan Jaiki ja Artur Adsonit. Jaiki puhul imponeerib talle see, et tema raamatutes on kodumaastiku mahl tuntavalt olemas ja neis on ikka mingi saladus sees. Tema juttude kangelased on lapsed, lihtsad maainimesed, üksildased veidrikud ja poisid, kes metsas oma muinasmaa välja mõtlevad. Sellised tegelased on vahelüliks selle maailma ja kirjanduse vahel. Raamat on siis võimas, kui ta paneb sind tegema asju, ja Jaigi jutud panid Sommeri just tegutsema. Kahjuks ei tunne seda autorit kõik eesti lugejapõlvkonnad.
“Räestu raamatus” on päris palju juttu teisestki Sänna mehest, Artur Adsonist. Tänu temale on meil Sommeri meelest olemas luuletaja Marie Under.
“Adson oli paaž selle sõna muistses mõttes – mees, kes pühendas oma elu naise teenimisele. See on harukordne, sest ta suutis seda teha kogu elu. Võidakse küll öelda, et ta oli üks vingus ninaga mees, kes ei lasknud inimesi, kes talle isiklikult ei meeldinud, Underi juurde vanadekodusse, ent need on kõik kõrvalised asjad. Et üks inimene niimoodi kogu oma elu panti paneb ja siis veel ise ka kirjutada jõuab… See oli ju täiskohaga töö, see underdamine!” sõnas Lauri Sommer.
Teistmoodi ääreala
Oma äsjailmunud raamatus “Sealpool sood” kirjutab ta Jämejala haiglast – seal töötas Lauri isa psühhiaatrina. Oma aju ongi Lauri enda arvates pärinud isalt.
Jämejala on Räestuga võrreldes teistmoodi ääreala – haigete ja tervete maailma ääreala, mis asub küll Viljandi külje all, aga Viljandi rahvas sinna naljalt oma jalga ei tõsta. Oma raamatus püüab Lauri näidata, et piir vaimse kõrvalekalde ja normaalsuse vahel on suhteline. Kõige õigem oleks nende kahe maailma vahel rahu sõlmida.
“Jämejalas on peaaegu iga haigusloo juures hulk hullumeelseid kirjutisi, mida on üsna jube lugeda. Kõige levinum on kaebe- ja palvekirjade kirjutamine. Haiglal on ka oma almanahh nimega Kontakt, olen kõik selle numbrid läbi lugenud. Selliseid selguse- ja kristalliseerumishetki, mida sealt leida võib, esineb ka tervetel inimestel, ent need ei erine nii palju nende tavalisest olekust. Vaimse hälbega inimesed muutuvad aga kristalliseerumishetkedel lausa selgeltnägijateks. On ka mõned üksikud pühakud, mõned valgustuse saanud inimesed, kel see seisund pidev on,” ütles Lauri Sommer ja lisas, et talle tegelikult ei meeldi inimeste haigeteks ja terveteks jaotamine. Inimhing on nagu klaasnõu – me ei tea, miks ta ühel puruneb, aga teisel mitte. Betti Alver on selle geniaalselt sõnastanud nii: “kateedrist hullupalati on vaid üksainus samm”.
Lauri uue raamatu üheks tegelaseks on Kusta Toom, kes suri Jämejalal kaks päeva enne Lauri sündi (see on Lauri silmis omamoodi märk). Kusta Toom tegi Salulaanes ise endale trükikoja ja meisterdas ka harmooniumi ning mängis sellel. Kusta Toom oli kirikuteenri poeg, ta ei saanud ei kirjanduslikku ega muusikalist haridust. Tema puhul oli ühelt poolt oluline tung luua, teiselt poolt oli ta maainimene, kes pidi äraelamiseks palju juhutöid tegema. Ta rändas läbi kogu Eesti. Nii mõnedki eesti kirjanikud on Lauri Sommeri sõnul rännanud kogu maa läbi või vähemalt selle kandi, kus nad elanud on, nad on tundnud sellest iga jalatäit. Just selles teadmises Kusta Toomest on midagi südantkosutavat.
Allan ja Trakl
Raamatut “Sealpool sood” kirjutades luges Lauri Sommer läbi vähemalt kolmveerand sajandi ajalehed, et kirjeldada üht Paalalinna osa ja sealt lähedalt läbi voolavat Valuoja ning mõista, mida on teinud kodutundega korrusmajad.
“Mõned korrusmajade kogumid annavad slummitunde, mõned mitte,” arvas Lauri Sommer. “Väga palju sõltub sellest, kuidas majad on projekteeritud ja paigutatud, samuti sellest, mis aknast paistab – kas teise maja sein või, veel hullem, terve kortermajade jada.”
Oma vanemaks vennaks eesti luules peab Sommer Andres Allanit, kellelt on ilmunud luulevihik “Urjamised”. Sommer koostas tema teise vihiku “Öötrükid”. See oli Allani enda välja mõeldud sõna.
“Allan elas karjamõisas, kus ta oli päevi ja öid omaette ning öösiti trükkis. Mõisas kummitas. Võib-olla kaotas ta kõige selle tagajärjel reaalsustaju. Ta suri kuidagi kummaliselt,” tõdes Sommer.
Tema sõnul näib iga pöördeline aeg oma ohvreid nõudvat. Andres Allan suri justkui Eesti Vabariigi tulekut ennustades. Rahvusliku ärkamise ajal ta veel elas, vaatas telekast öölaulupidusid, kuid need ei öelnud talle mitte midagi, sest need olid tal vaimus juba läbi elatud. Tal oli mõisas 1980. aastate alguses väljas Eesti lipp, millele oli gooti tähtedega kirjutatud, et see on ainuke vaba Eesti mõis.
“Andres Allan elas oma tegelikkuses nagu Georg Trakl, ja see väike niit, mis viib sellisest tegelikkusest teiste inimesteni, on vahel midagi väga võluvat,” tõdes Sommer. “Praegu on paljudest kirjanikest saanud justkui meediategelased, kes on Facebookis kõigi sõbrad ning kõigile kättesaadavad. Aga minu arust peaks kirjanikuga kaasas käima ikka teatav saladus. Kirjaniku elu on tegelikult üsna üksildane ning kunst ei sünni praekartulite ja panni kõrval. Enne kirjutama hakkamist peab olema midagi juhtunud või väga kaua selginud. Nii, nagu teemant saab maa sees oma kuju – selleks kulub väga kaua aega. Samas elavad mõned kunstnikud välgatustest, natuurid on väga erinevad.”
<p>
Sommeri teel luule juurde on oluliseks tähiseks austria poeet Georg Trakl, kes väljendab Vana Euroopa kaduvaid väärtusi, kirjeldab vanu losse, nende sammaldunud kiviilustisi ja lossiparke.
“Nagu paljud, elas ka tema sügavalt läbi Esimese maailmasõjaga kaasnenud ühiskondlikke muutusi: ta sulgus endasse, hakkas tarvitama veronaali ja teisi uimasteid. Ta töötas apteekrina Valge Ingli apteegis ja armastas käia pikkadel jalutuskäikudel, vaatas Salzburgi siluetti, jõudis mägedesse või hulkus tihnikutes, liikudes justkui läbi oma luuletuste motiivide,” vahendas Lauri talle olulise looja maailma. “Trakli poole tõmbab mind see, et ta luules on meeleolu, millega mul on hea olla. Temasse on kogunenud justkui aastasadade tarkus ning selle inimese kaudu on see saanud just niisuguse hääle. Minu jaoks on ta luuletused nagu jaapani haikud, nad on kirjutatud igaveseks.”
30. aprillil omistati Lauri Sommerile Juhan Liivi luuleauhind. Tema romaani “Sealpool sood” esitlus toimus 13. mail Tartus Tampere majas.
i
HELI JÄRV
