Juuli alguses Tallinnas toimuvale tantsupeole, mis kannab pealkirja “Puudutus”, on Jõgevamaalt kutsutud 27 rahvatantsurühma. Neist kaks – Lustivere segarühm Lustilised ja Pajusi segarühm Kaljaan – on Ülar Martjani juhendada. Esimesena mainitud rühmas teeb ta kaasa ka tantsijana. Kui suurem osa meie tantsujuhte on pedagoogid või kultuuritöötajad, siis Ülar on hoopis müügijuht.
Müügitööd on Ülar Martjan teinud juba ligemale 20 aastat. Selle aja jooksul on ta müünud igasugust kaupa – kartulikrõpsudest autodeni – ning Eesti sadu kordi risti ja põiki läbi sõitnud.
“Eestimaa pinnal liikumiseks mul kaarti vaja ei ole. Olgu see kuitahes nurgatagune paik, kui seal pood veel eksisteerib, siis olen ma seal käinud,” ütles Ülar Martjan.
Õppinud on ta tegelikult hoopis laia profiiliga traktoristiks-masinistiks. Sellise ameti oskused omandas ta Hans Pöögelmanni nimelises kutsekeskkoolis nr 28, mis praegu Põltsamaa ametikooli nime kannab. Pool aastat jõudis Ülar Lustivere kolhoosis traktoristi ametitki pidada, siis aga kutsuti ta oma vanasse kooli, kutsekeskkooli nr 28 kutseõppe meistriks ja õppegrupi juhiks (see oli nagu klassijuhataja amet tavakoolis).
Koolipapa amet oli kahekümneaastasele noormehele täitsa kontimööda. Seda enam, et praktilise töö käigus omandatud pedagoogikaalaseid teadmisi sai mitmesugustel kursustel täiendada. Paraku ei rahuldanud pedagoogi palk varsti enam Ülari vajadusi ning ta läks, nagu paljud eestlased, Soome, kus asus tööle aiandusfirmasse Nurmitarhat OY. Seal tuli tal muu hulgas kasvuhoonetes kasvatatavaid taimi kauplustesse laiali vedada ja vitriinidesse paigutada ning kauplustelt uusi tellimusi vastu võtta.
“Ma ei tea, kas Nurmitarhat OYd veel üldse eksisteeribki, aga mina sain oma esimesed müügitöö kogemused just selle firma esindajana varahommikustel tundidel Helsingi suuremate kaupluste vahet sõites,” meenutas Ülar Martjan. “Aga mina pole seda tüüpi inimene, kes tahaks kaua välismaal olla, nii et varsti tulin koju tagasi.”
Soomes kogetu andis julgust ka siin müügitööd proovida ja nii kandideeriski Ülar siinmail Fordi kaubamärki esindavasse ASi Belesta-E ning hakkaski potitaimede asemel autosid müüma. Hiljem on ta olnud kartulikrõpse tootva ASi Pepsico Eesti müügiesindaja ja müügiesindajate treener, tubakatooteid müüva ASi Tobaccoland Eestis müügiesindaja ja väga laia kaubasortimenti (tubakas, alkohol, karastusjoogid, maiustused, lastetoidud jne) levitava Coverland Eesti ASi müügijuht.
Sunnitud ametivahetused
Ülar kinnitas, et pole ühtegi mainitud tööd vastumeelselt teinud, aga alati on asjaolud nii kujunenud, et tal on tulnud ametit vahetada. Autode müük Belestas ei edenenud tollal nii, et see normaalset äraelamist oleks võimaldanud, Pepsicos töötamise tegi tüütuks see, et ta saadeti pooleks aastaks puuduvat Ida-Virumaa müügiesindajat asendama (aga tal oli kodus väike poeg, keda ta ka ärkvelolevana näha tahtis!), Tobaccolandist ta n-ö osteti üle ja Coverland läks ülemaailmse majandusmulli lõhkedes pankrotti.
“Väikekliendid jäid meie firmale 15 miljonit krooni võlgu ja aktsionäridel ei jäänud muud üle, kui pankrot välja kuulutada,” meenutas Ülar.
Pärast Coverlandi kurba lõppu sai ta esimest korda elus töötupõlve maitsta. See kestis tervelt kümme kuud, sest aeg polnud uue töökoha leidmiseks sugugi soodne. Siis aga loodi Goldberger OÜ, mis hakkas edasi müüma osalt samu kaupu, mida omal ajal Coverland, ning Ülar kutsuti sinna müügijuhiks. Alustati väiksema koosseisuga, praegu on aga Ülari juhtida 11 müügiesindajast ja ühest müügisekretärist koosnev tegus üksus. Goldberger varustab Eestimaa väiksemaid kauplusi (suurematel kaubanduskettidel on oma varustuskanalid) näiteks Leedu magusatootja Vilniaus Pergale maiustuste ning Pepsico jookide ja kartulikrõpsudega, aga ka palju muuga. Firma peakontor asub Tallinnas ja kahel päeval nädalas tuleb Ülaril seal olla, ülejäänud aeg kulub mööda Eestit sõites, müügiesindajatega suheldes, neid juhendades ja uusi lepinguid sõlmides. Ülari tööd lihtsustab tema elukoht: Lustiverest on igasse Eestimaa nurka peaaegu üks maa.
Ülari hinnangul on eduka müügitöö tegemiseks vaja head suhtlemis- ja läbirääkimisoskust, mõõdukat agressiivsust ja positiivsust. Korrektset väljanägemist muidugi ka: dressipükstes müügimeest ei võta keegi tõsiselt.
“Kõige tähtsam on siiski oskus võita kliendi usaldus. Kui usalduslik suhe toimib, saad kliendile kõike müüa,” ütles Ülar Martjan.
19 päeva autoroolis
Pikkade autosõitude suhtes allergiline inimene muidugi müügitööd teha ei saaks. Ülar arvutas ükskord isegi kokku, kui palju ta kolme kuu jooksul autoroolis on mööda saatnud. Tuli välja, et tervelt 19 päeva…
Kahel päeval nädalas tuleb Ülaril oma päevakava nii sättida, et ta kindlasti õhtul kella kaheksaks Lustiveres või Pajusis oleks, sest mõlemas paigas on tal juhendada rahvatantsurühm.
“Panen neil päevadel alati trenniriided juba hommikul kotiga autosse, sest isegi siis, kui proov on Lustiveres, ei pruugi ma jõuda enne seda kodunt läbi hüpata,” ütles Ülar.
Selleks, et kell kaheksa õhtul trennis olla, tuleb tal mõnikord juba kell kuus hommikul Tallinna poole sõitma hakata, aga see pole tema jaoks probleem.
Tantsujuht sai Ülarist vajaduse sunnil: pärast 2004. aasta tantsupidu pani Lustivere segarühma Lustilised juhendaja Harry Tarve ameti maha. Ja oma mantlipärijana soovis ta näha Ülarit, kes samas rühmas tantsis ja tantsib ka praegu.
“Harry Tarve lubas, et on mulle alguses igapidi toeks, ja ta pidas oma sõna: jagas tantsukirjeldusi ja õpetas neid lugema ning käis trennis abiks,” ütles Ülar Martjan, kes alustas oma tantsijakarjääri juba Põdra sovhoosi lasteaias. Ka Lustivere koolis ja hiljem kutsekeskkoolis õppides tegi ta tantsurühmades kaasa. Harry Tarvet peab ta oma kõige olulisemaks tantsuõpetajaks: temaga puutus Ülar kokku nii koolipoisina kui ka hiljem täiskasvanuna.
“Usun, et oskan olla distsipliini ja muu suhtes niisama nõudlik kui Harry Tarve,” sõnas Ülar Martjan. “Ja nii, nagu tema, tahan ka mina, et tantsijad oma põhisammud korralikult välja tantsiksid.”
Nõudlik on Ülar muidugi ka enda suhtes: ta teab väga hästi, et enne rühma ette minekut tuleb tants endale hästi selgeks teha. Muidu pole teistele midagi näidata ega öelda. Nii et kui trenn kestab kaks tundi, siis teist niisama palju kulub eeltööks.
Peale Harry Tarve on Ülar Martjan nüüdseks saanud tantsualast koolitust paljudelt teistelt tunnustatud tantsujuhtidelt: mitmesuguseid seminare korraldatakse ju tihti ja igalt on midagi õppida. Ülar on ajapikku selgeks saanud selle, et tants räägib alati mingit lugu ning on üles ehitatud teatud loogilisele liikumisele ja kombinatsioonide kordumisele. Kui tantsija sammud ja kombinatsioonid selgeks saab ning tantsu loogika ära tabab, on tal lihtne neist tants n-ö kokku panna. Tantsujuhina on Ülaril kasu ka aastaid tagasi saadud pedagoogikogemusest.
Tants ja seltsielu
Kui Pajusi rühma trennist jõuab Ülar koju veerand üheteistkümne paiku, siis Lustiliste trenniõhtul võib kojutulek nihkuda keskööle, sest sellel rühmal on kombeks pärast tantsimist veel tassi tee või kohvi taga koos istuda, et kellegi sünnipäeva tähistada või rühma tulevikuplaane ja maailma asju arutada. Sellised koosistumised on Ülari meelest väga olulised: need aitavad tantsijail argirutiinist välja saada ja annavad lisapõhjuse trenniõhtul kodunt välja tulla. Ka talle endale annab tantsuga tegelemine võimaluse tööasjad mõneks ajaks unustada ning mõnusas seltskonnas viibida.
“Tööpäevad on mul küll pikad, aga lähen hea meelega pärast seda veel tantsima. Pajusi rühma rahvast ma veel nii hästi ei tunne, aga Lustivere rühma inimeste kohta julgen öelda, et enamik neist tulevad trenni samasuguse hea tundega. Kui üks inimene nii hea tundega ei tule, näen selle kohe ära. Ja alati selgub, et sellel inimesel pole siis lihtsalt hea päev olnud,” ütles Ülar.
Lustivere rühmas ei tantsi sugugi ainult Lustivere piirkonna inimesed: umbes pool tantsijatest sõidab kohale kaugemalt: mujalt Põltsamaa vallast, aga ka Põltsamaa linnast ja Pajusi vallast. See tekitab rühma trenniks kokku saamisel mõnikord probleeme.
“Kui mõni tantsija teatab, et ta ei saa tavalisel päeval trenni tulla, siis kaalume alati võimalust nihutada trenn sellisele päevale, mis kõigile sobib. Seda, et keegi ette teatamata trenni tulemata jätaks, ei juhtu meil aga kunagi,” kinnitas Ülar.
Juhendajana läheb ta tänavu juba teisele tantsupeole. Esimesel korral käis ta seal ühe, nüüd läheb juba kahe rühmaga. Lustivere Lustilised tantsivad peol vanemate segarühmade ehk D-rühmade hulgas, Pajusi segarühm nooremate ja algajamate segarühmade ehk B2 rühmade hulgas.
“Mõned Pajusi tantsijad, kes tegelikult juba mitmel tantsupeol käinud, panevad ehk pahakski, et peavad algajatega ühes kategoorias tantsima, ent midagi pole teha: rühmas on käimas põlvkondade vahetus ning umbes pooled tantsijad lähevad tõesti oma esimesele tantsupeole,” ütles Ülar Martjan.
Enne viimast ettetantsimist tegi ta mõlema rühmaga usinasti lisaproove ning mõistagi olid mõlemad seltskonnad tantsupeole pääsemise üle ülimalt õnnelikud, sest nende töö sai tasutud. Esimesel peolekutsutute nimekirja avalikustamisele järngenud proovil oli nii Pajusis kui ka Lustiveres kaetud šampuselaud.
“Ega ma täpselt teagi, kes ühel ja teisel pool selle asja taga oli, aga tore oli tunda, et meile elati kaasa ja meie edu üle rõõmustati,” ütles Ülar Martjan.
Ülar Martjani elukäik
Sündinud 18. detsembril 1971 Pajusis
Lõpetas 1987 Lustivere põhikooli ja 1990 H. Pöögelmanni nim kutsekeskkooli nr 28 (praeguse Põltsamaa ametikooli)
1990-1995 Põltsamaa kodu- ja põllutöökooli (praeguse Põltsamaa ametikooli) kutseõpetuse meister
1995-1997 Nurmitarhat OY töötaja Soomes
1997-1999 ASi Belesta-E autode müüja
1999-2002 Pepsico Eesti ASi müügiesindaja
2002-2006 ASi Tobaccoland Eesti müügiesindaja
2006-2009 Coverland Eesti ASi müügijuht
2010- OÜ Goldberger müügijuht
Tantsinud 1990. aastast Lustivere segarühmas Lustilised, 2004. aastast ka sama rühma juhendaja
2011. aastast juhendab Pajusi segarühma Kaljaan
Perekond: elukaaslane Ester ning lapsed Romet (15) ja Hele-Riin (13)
Riina Paluoja, Lustivere põhikooli õppealajuhataja ja Lustivere külaseltsi eestvedaja:
Olen olnud nii Ülari õpetaja kui ka tantsuõpetaja ning mäletan teda sellest ajast ikka teotahtelise, rõõmsameelse, viisaka ja abivalmis poisina ning hea tantsijana. Tubli õpilasena ka: tal olid ikka “neljad”-“viied”. Mäletan miskipärast, kuidas ma Ülarilt, kes siis kolmandas klassis õppis, küsisin, kelleks ta saada tahab. Ta ütles, et meesterätsepaks, sest need pidid hästi teenima. Meesterätsepat temast ei saanud, enesega hästi toime tulev inimene aga küll.
Mul on väga hea meel, et Ülar kümme aastat tagasi, kui Harry Tarve Lustivere segarühma juhendamisest loobus, tema tööd jätkama soostus. Ta saab selle tööga väga hästi hakkama ning rühm hindab ja hoiab teda, sest ta oskab peale sisukate treeningute läbiviimise ka rühma seltsielu käigus hoida ja huvitavaid tantsureise korraldada. Kui külaselts aga enda hallatava kultuurimaja talvepuude ladumise talgud korraldab, on Lustilised eesotsas Ülariga alati platsis.
Ülar on ka hea pereisa: tal on väga tublid lapsed.
RIINA MÄGI
