Tänases ajalehes peaks olema avalikustatud Jõgevamaa aasta ema nimi ja esikülje peaks täitma lugu temast. Paraku seda pole, sest maavalitsuse kõrge komisjon ei pidanud vajalikuks seda nime toimetusele enne asjaosalisele tiitli üleandmist teada anda. Otsus, kes tänavu maakonna aasta ema tiitli pälvib, tehti Puurmani lossis teatavaks eile õhtul pärast kella 18, mil tänane Vooremaa juba trükikojas pidi olema.
Teatavasti pole füüsiliselt võimalik avaldada lehes uudist, mis saab teatavaks ajal, mil lehte juba trükitakse. Tõsi, oleme operatiivselt tegutsedes väga värsket infot edastada suutnud ja lubame seda teha ka edaspidi, kuid antud juhul oli see võimatu.
Kui tavaliselt püütakse igasuguste tunnustamistega just meedia tähelepanu pälvida ja uudis võimalikult kiiresti avalikustada, siis meie maavalitsuse komisjon teeb kõik, et ajakirjandus sellest viimaste hulgas teada saaks. Mis mõte on tiitlisaaja isikut viimase hetkeni saladuses hoida, kas tunnustus on häbiasi?
Või on meie maakonna aasta ema väljakuulutamine kolmandajärguline uudis, millest võib kirjutada ka uuel nädalal, kui kõikjal aktused peetud ja peomeeleolu juba möödanik? Miks sündmuse korraldajad ise sellesse niimoodi suhtuvad?
See on küll salastamist nautivate ametnike triumf, aga eelkõige peaks mõtlema siiski päevakangelasele, aasta emale. Miks me peaksime tema nime varjama, miks ei tohi tema sugulased ja tuttavad laupäevasest ajalehest teada saada, et ta eelmisel õhtul nii kõrge tunnustuse osaliseks sai? Kõrge komisjon annab küll tiitli, kuid hoiab seda kiivalt saladuses ega taha, et laiem avalikkus sellest teada saab, kui tubli ja väärika emaga tegemist on.
Miks meeldib mõnele inimesele teha teistele seda, mida ta endale ei tahaks? Kas kõrge komisjon on üldse sellele mõelnud?
Kas mullusest aasta emast uudise ilmutamine emadepäeva eelsel laupäeval maakonnalehe esiküljel oli tõesti toimetuse surmapatt? Tuleb nii välja.
Vooremaa tegijad paluvad juba ette vabandust inimese ees, kelle nime me lehe trükkimineku ajaks ei teadnud ja kellest polnud võimalik tänasesse lehte artiklit kirjutada.
Meie maakonnas kipub salastamismaania võimust võtma. Ka nende nimesid, kes vabariigi aastapäeva eel aumärgi pälvivad, on käputäis otsustajaid püüdnud lausa riigisaladusena kiivalt enda teada hoida, väites, et nii olevat asjaosaliste üllatus suurem. Kas ikka on?
Väikeses kohas pole salastamisel mõtet. Inimesed suhtlevad omavahel ja karmilt saladuses hoitu tuleb nagunii päevavalgele. Nii et tegelikult polegi enne maavanema või ka vallavanemate vastuvõtte mingit üllatust. Suure üllatuse valmistamine on vaid otsustajate soovunelm, mida nad vahendeid valimata saavutada püüavad. Ametnikud võiksid end üle tähtsustades siiski mõelda, kas eesmärk alati abinõu pühendab või saavutatakse sel kombel hoopis vastupidine efekt.
i
HELVE LAASIK
