|
|
Jõgeva “Rohutirtsu” lasteaia õpetaja Ester Sakritsa tänavune emadepäev on varasematest üsna erinev, sest tal seisab ees sõit Tallinna presidendi emadepäevavastuvõtule. Sinna läheb ta koos ehitajast abikaasa Allani ning poegade Karli (24), Taneli (22) ja Georgiga (11). |
“Pühapäevaks peaksime tõesti terve pere kokku saama. Tanel peab, tõsi küll, õhtul Tartusse tööle minema, aga alles kella kaheksaks,” ütles Ester Sakrits.
Sakritsate pere kolm poega on kultuurihuvilisemale jõgevamaalasele hästi tuntud: nad kõik on kaasa teinud Jõgeva kooliteatris Liblikapüüdja (Georg on seal tegev praegugi), osalenud edukalt maakondlikel ja üleriigilistel etlejate konkurssidel ning mänginud Jõgeva muusikakooli rahvapilliansamblites. Karl ja Tanel on laulnud meesansamblis, nüüdseks on aga loonud koos sõpradega ansambli Ropka, mille repertuaar tuleb suuresti just nende sulest.
Karl õppis varem Tartu ülikoolis ajakirjandust, praegu on ta aga sama kõrgkooli Viljandi kultuuriakadeemia tudeng ja õpib etenduskunstide osakonnas lavastaja õppesuunal.
“Tema tegutsemisrõõmu ja entusiasmi nähes usun, et nüüd on ta õiges kohas,” ütles Ester Sakrits. “Hiljuti oli ta nukuteatris praktikal ja rääkis pärast õhinal, kui tore seal oli ja kuidas tasapisi õige nukutunnetus tuli.”
Tanel õppis varem klassikalist filoloogiat, ent hetkel on ema sõnul n-ö aja maha võtnud. Ta töötab ühes Tartu kesklinna hotellis portjeena ning kavatseb minna kaitseväkke ja teenistusaja jooksul järele mõelda, mida edasi teha: kas siduda oma elu muusikaga, mis teda väga köidab, või valida midagi muud.
“Poisid kuulavad mu jutu ära küll, aga talitavad ikka nii, nagu ise õigeks peavad,” sõnas Ester Sakrits. “Ja ma ei pane seda neile pahaks. Ka mina ise ei teinud omal ajal seda, mida ema tahtis. Ning ka mina ei leidnud pärast keskkooli kohe õiget “teeotsa”. Noorus ongi otsimise aeg ning igaühel on õigus eksida ja oma kogemuste najal targaks saada.”
Suur vanusevahe
Jõgeva põhikooli viiendas klassis õppiv Georg on vanematest vendadest tükk maad noorem.
“Suur vanusevahe tekitab mõnikord probleeme, sest vanemad vennad tahaksid, et väiksem oleks niisama tark nagu nemad, aga Georg on ju nagu energiapomm, kes ei püsi pudeliski paigal, tal ei saa veel kuidagi vanemate vendadega võrdselt tarkust ja tasakaalukust olla. Samas liidab kõiki kolme poissi ühine muusika- ja teatrihuvi. Ning see, et vanemad vennad nooremale eeskujuks on, pole üksnes Georgi pealt näha, vaid ta on seda ise kinnitanud,” sõnas Ester Sakrits.
Tema sõnul tuleb täiskasvanud lastele n-ö hingamisruumi anda. Seepärast ei kipu ta neile liiga tihti helistama. Karli on raske telefonitsi kättegi saada, sest trennide ja proovide tõttu venivad tal koolipäevad üsna pikaks. Et täiskasvanud lastega paremini suhelda, lõi Ester Sakrits endale möödunud suvel Facebook’i konto. Kui vaja, tõstab ta seal mingi arutamist vajava teema üles. Kuigi rohkem meeldib talle ikkagi “päris” suhtlemine.
Ester Sakrits on Jõgeval sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Pärast keskkooli läks ta Tartu ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima, aga sealne õpetus tundus talle kuidagi liiga teoreetiline ja lisaks sellele tuli tollal ülikoolis õppida veel igasuguseid tüütuid “punaseid” aineid. Nii tuligi ta ülikoolist ära ning leidis lehekuulutuse peale töökoha ühes Jõgeva lasteaias.
“Äkki tundsin, et olen õiges kohas,” meenutas Ester Sakrits. “Rõõmustasin selle üle, et saan koos lastega igasuguseid vahvaid asju teha: laulda, tantsida, mängida, joonistada, samuti neile ette lugeda. Nii läksingi Tallinna pedagoogilisse seminari lasteaednikuks õppima. Hiljem omandasin töö kõrvalt ka erialase kõrghariduse.”
Lasteaias on Ester Sakrits nüüdseks töötanud ligemale 27 aastat. Kui palju tal selle aja jooksul kasvandikke on olnud, ei oska ta öelda. Praegu on tema rühmas 18 last. Siis, kui linna teine, “Karikakra” lasteaed uue maja ehituse tõttu suletud oli, tuli “Rohutirtsu” lasteaia õpetajatel veidi suuremate rühmadega hakkama saada.
“Siis olin õhtuti mõnikord küll nii väsinud, et pidin kodus oma Georgile ütlema, et praegu ma temaga ei räägi, räägin siis, kui pisut puhanud olen,” meenutas Ester Sakrits.
Ühiskondliku närviga
Küsimusele, kas pedagoogihoiak lasteaiast koju kaasa ei kipu tulema, vastas Ester Sakrits, et mingil määral tuleb, aga ta püüab jälgida, et see liialt tuntav poleks. Samas tunnistas ta, et lasteaednikuks õppides omandatud arengupsühholoogia alastest teadmistest on ka oma laste kasvatamisel palju abi olnud.
“Tänu sellele tead, et jonnimine on teatud eluetapil täiesti loomulik nähe, nagu mõnel järgmisel eluetapil hääletõstmine ja uksepaugutamine, ning ootad rahulikult, millal need mööda lähevad,” ütles Ester Sakrits.
Karl ja Tanel on erksa ühiskondliku närviga noored mehed, kes hoolivad mitte ainult oma lähedastest, vaid ka sellest, mis toimub meie kõigiga siin Eestis ja maakamaral.
“Ma pole neid selles osas ekstra suunanud, aga maailma asjadest rääkinud oleme küll palju. Ning koolis on neil olnud häid suunanäitajaid, nagu Liblikapüüdja juhendaja Lianne Saage-Vahur, muusikaõpetaja Maret Oja ja direktor Taisto Liivandi. Muusikakooli õpetaja Eha Niglas on neid aga rahvamuusika rajale juhatanud,” ütles Ester Sakrits.
Kui Karl ja Tanel kõnnivad juba oma radu, siis Georg on emale-isale veel kaua kodus seltsiks.
“Maadejagamist meil temaga mõnikord on, aga ükskord ütles ta mulle: “On ju, emme, et sul oleks hirmus igav, kui mind poleks.” Ja ma pidin temaga nõustuma,” sõnas Ester Sakrits.
Kui vanemad pojad veel kodus olid, käis Sakritsate pere alati emadepäeva hommikul Kaareperest Allani ema juurest läbi, siis külastati Estri Jõgeval elavat ema ning seejärel tuli tavaliselt minna kultuurikeskusse, sest mõni poistest pidi sealsel emadepäevakontserdil esinema. Lõpuks jõuti siis ka koduse emadepäevalaua taha. Kaareperre minnakse ka homme, nüüd aga paraku selleks, et Allani ema haual küünal süüdata. Ja siis minnakse presidendi vastuvõtule.
RIINA MÄGI
