Pala kultuurimajas tehti aprillikuu viimasel reedel ja laupäeval teatrit suisa hommikust õhtuni: seal toimus keskastme kooliteatrite riigifestival, millel osales 17 truppi kogu Eestist.
<p class=”MsoNormal” style=”TEXT-ALIGN: justify; MARGIN: 0cm 0cm 0pt” align=”justify”>
Kahe päeva jooksul sai näha nii laadilt kui ka tasemelt üsna eriilmelist teatrit: nii igavat kui ka vaimustavat. Nagu riigifestivali žüriis kaasa löönud Tallinna Linnateatri näitleja Mart Toome ütles, sõltub teatris, nii kooli- kui ka kutselises teatris tulemus suuresti materjali valikust. Kooliteatritrupile materjali valimine pole aga, teadagi, lihtne. Tihti loodetakse, et ise kirjutatud tekst aitab paremini n-ö oma lugu jutustada ja oma mõtteid väljendada, ent see võib olla libe tee. Palalgi sai näha, kuidas üks isekirjutatud tekst oli saanud mitte näitemängu, vaid pigem alkoholismisvastase loengu kuju.
Kasu pole ka sellest, kui võtad küll ette kirjaniku kirjutatud näitemängu, aga see on mõttelaadilt ja keelekasutuselt iganenud.
“Nõuka-aegsed tekstid tuleks nüüd juba tänapäeva keelde “tõlkida”,” arvas teine näitlejast žüriiliige Kaie Mihkelson.
Palal mängitute hulgas oli mitu tükki, mis käsitlesid “nohikute” ja “ülbikute” vastasseisu. Ühe selleteemalise loo — “Geeniuse päeviku” — tõi vaatajate ette Põlva ühisgümnaasiumi näitering, mille emakeeleõpetajast juhendaja Maia Punak on üksiti kõnealuse lavastuse teksti autor. Tema kirjutatud lavalugusid on aegade jooksul mänginud mõned Jõgevamaa trupidki.
“Tunnengi end kirjutajana kindlamalt kui lavastajana,” tunnistas Maia Punak. “Näiteringi proovis lapsed avanevad ja räägivad oma lugusid, vabanedes sel moel mõnikord ka hingelistest traumadest. Korjan need lood kokku, “pööran” neid pisut ja panen kirja. Oma tekstidele heade lavastuslike elementide lisamisega jään aga tavaliselt jänni.”
Koolipõlves oleks Maia Punak ka ise näiteringis käia tahtnud, ent tema koolis seda võimalust polnud. Nüüd tahab ta seda vähemalt oma õpilastele pakkuda.
“Laps õpib teatrit tehes end tundma, aru saama oma emotsioonidest ning analüüsima elus ette tulevaid olukordi,” ütles Maia Punak.
Kahest lavastusest üks
Peale “nohikute” ja “ülbikute” teema leidis laval üsna palju käsitlemist ka noorte nn virtuaalsõltuvuse teema.
“Arvatakse, et tänapäeva lapsed ei saa tavalisest jutust või kirjasõnast enam aru, vaid neile tuleb kõike multimeedia vahendite kaudu edastada. Tegelikult on aga noorte hulgas minu arust tekkimas mingi uuskonservatiivsus, mille märke oli siingi näha. Iseasi, kas see virtuaalsõltuvuse kriitika oligi üldse laste endi või hoopis nende juhendajate genereeritud,” arutles teatrikriitik Madis Kolk.
Tänapäeva elektroonilise ja sajanditetaguse päris-kirjavahetuse intrigeeriva vastanduse pakkus välja Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja. Nende riigifestivalile pääsenud lavastus “Ma teile kirjutan…” oli maakondlikust kooliteatrite näitemängupäevast möödunud kuu aja jooksul teinud läbi üllatava metamorfoosi. Kui algselt koosnes lavastus vaid Puškini värssromaanist “Jevgeni Onegin” pärinevatest kirjakatkenditest, siis riigifestivali ajaks oli lavastaja Lianne Saage-Vahur lisanud sellele lõigu sama trupi teisest lavastusest “On üks mõte mind vaevanud vahel” ning kujundanud sellest omamoodi raamjutustuse. Tulemus oli põnev ning tõi Liblikapüüdja tublidele “üheksandikele” ja nende juhendajale ühe lavastuspreemiatest.
Lisaks Liblikapüüdjale esindas Jõgevamaad Palal Puurmani laste näitering. Üks selle liige, Einar Susi, teenis žüriilt näitlejapreemia.
Saal on parim indikaator
“Kooliteatrite festival on koht, kus saame teada, millest noored mõtlevad, mis neile korda läheb,” ütles Madis Kolk. Tema sõnul on kooliteatril päris mitu funktsiooni. Teatritegemine annab lastele tegutsemisvõimaluse, laval olemise kogemuse, võimaluse rääkida oma probleemidest ja treenida teatrialaseid käsitööoskusi.
“Laureaadiks tulnud lavastuste puhul olid kõik need tingimused täidetud. Neil oli tõelise teatrikunsti hõng juures,” ütles Madis Kolk. Mart Toome lisas: “Kõige parem indikaator oli saal: kui laval toimuv publikut köitis, jälgiti rahulikult, kui ei, hakati nihelema või mobiiltelefoniga mängima.”
Teatrikriitik Rait Avestiku (temagi kuulus žürii koosseisu) sõnul seostub teatrikunst paljude teiste kunstiliikidega: kujutava kunsti, muusika, kirjandusega.
“Teatriga tegeldes saab noor inimene tugeva haridusliku “laksu”,” tõdes Avestik.
Pala kooli kollektiivi kohta võib aga öelda, et nad said ühe suure kogemuse — kooliteatrite riigifestivali läbiviimise kogemuse — võrra rikkamaks.
“Nii festivali korraldamisel kaasa löönud õpetajad kui ka meie köögipersonal sai oma tööga hästi hakkama,” sõnas Pala kooli direktor Malle Weinrauch. “Meie emakeeleõpetaja Leili Lind kuulas aga suure hoolega žürii tagasisidet ja pani kõik kuuldu kõrva taha. Võib-olla hakkab see kunagi kajastuma meie kooli teatritegemistes.”
“Siin, Palal, ümbritses meid kogu aeg kodune, sõbralik ja hoolitsev õhkkond,” tõdes teisest Eestimaa otsast, Orissaarest saabunud MO-teatri juhendaja Mare Noot. “Lapsed olid siin kuidagi eriliselt rahulikud. Siin oli suurepärane publik: keegi ei saalinud etenduse ajal sisse-välja. Ainult kohalejõudmine oli meie jaoks natuke keeruline, sest poolel teel läks meil GPS-seade rikki. Olime päris õnnelikud, kui Pala küla algust tähistavat silti nägime.”
Ent orissaarelaste vaevad kohalejõudmisel said kuhjaga tasutud: nad sõitsid Palalt koju laureaaditiitliga.
2014. a keskastme kooliteatrite festivali paremad
-
LAUREAADID — Orissaare gümnaasiumi Mo-teater lavastusega “Kas sa oled juba kuulnud” (juhendaja Mare Noot); Viimsi keskkooli trupp Eksperiment lavastusega “Mina. Tema. Nemad” (Külli Täht); Tallinna rahvaülikooli teatrikool lavastusega “Improvisatsioonid Antoine de Saint-Exupéry “Väikese printsi” teemadel” (Maret Oomer ja Helen Reitsnik).
-
LAVASTUSTE PREEMIAD — Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja “Ma teile kirjutan…” (Lianne Saage-Vahur); Jõõpre kooli näiteringi “Pöial-Liisi” (Helle Kirsi); Kunda laste näitetrupi Karoliine “Saare neiu toomine” (Maarika Koks ja Natalie Neigla): Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja.
-
Ühe kuuest näitlejapreemiast pälvis Puurmani noorte näiteringi liige Einar Susi mitmikrolli eest lavastuses “Võlurätik” (lavastaja Keiu Kess).
Anti välja ka kolm juhendajapreemiat ja partnerluse eripreemia.
i
RIINA MÄGI
