Vene raadiojaama Ehho Moskvõ blogis esitas analüütik Andrei Piontkovski küsimuse, kas lääs on valmis surema Narva eest. Ehk siis lahtiseletatult: kas NATO hakkab Venemaaga Eesti ja Läti pärast sõdima. Piontkovski vastus oli eitav, kuid ta lisas, et Narva-sugust dilemmat ei tohigi kunagi tekkida – vastasel korral laguneb NATO ja kaob USA kui suurvõimu usaldusväärsus.
Narvast võib leida igasuguseid vastuseid
Piontkovski lugu on vaid üks näide, kui palju on Narvast nii meil kui ka mujal kõneldud. Valdavalt vene elanikkonnaga Narva pole saanud kodumaise ja rahvusvahelise pressi tähelepanu mitte kunagi nii palju kui praegu. Põhiküsimuseks teadagi, kas narvalased kavatsevad sarnaselt Ukraina separatistidele korraldada enesemääramisreferendumi, mis viiks siis pikemas perspektiivis ühinemisele Venemaaga. Ja kui viidata Ukraina stsenaariumile, siis seda kõike mõistagi “roheliste mehikeste” abiga. Küsimus ei ole siiski puhtteoreetiline, sest 1993. aastal toimus Narvas samasugune referendum, ent kuhugi ei jõudnud.
Narvalasi tundvad inimesed on mulle öelnud, et põhimõtteliselt võib Narvast hea tahtmise korral leida igasuguseid vastuseid: Eesti poolt, Eesti vastu ja ka neid, kes soovivad lihtsalt enda rahulejätmist. Vladimir Putinil on narvalaste arvates õigus, aga siinne olukord pole Ukrainaga võrreldav.
Kümme aastat ELis on narvalaste elu palju muutnud
Palju on räägitud sellest, et Eesti on NATO liige ja juba ainuüksi sellepärast pole Ukraina stsenaarium ei Narvas ega mujalgi mõeldav. Vähem on räägitud sellest, et Narva kuulub koos Eestiga Euroopa Liitu. 1. mail 2014 möödus kümme aastat Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga ja see on narvalaste ja laiemalt idavirumaalaste elu, julgen väita, päris tublisti muutnud.
Sest Euroopa Liit on Ida-Virumaale ja Narvale eraldanud sadu miljoneid eurosid. Ennekõike annab Euroopa Liidu toetus tunda veemajanduses, mis on tähendanud puhta joogivee saabumist.
Nii on Narva veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemide rekonstrueerimise projekt saanud Euroopa Liidult ligi 29,5 miljonit eurot. Umbes 40 miljonit eurot on läinud Kohtla-Järve regionaalse reoveekäitlussüsteemi rekonstrueerimisele, Narva-Jõesuu linna reoveekogumisala veemajandusprojekt on saanud üle seitsme miljoni euro. Ida-Virumaa keskkonda aitasid puhtamaks muuta ka Kohtla-Järve ja Kiviõli poolkoksiprügilate sulgemise projektid, mille kogumaksumuseks on kokku 45,7 miljonit eurot.
Põllumajanduses on Ida-Virumaa saanud eelmise eelarveperioodi 2007 – 2013 jooksul üle 51 miljoni euro. Tõsi, seda on võrreldes teiste Eesti piirkondadega vähem (võrdluseks: Jõgevamaa on saanud näiteks üle 93 miljoni euro). Ent eelmises lõigus näidatud toetused poolkoksiprügilate sulgemisele teevad ühtlasi selgeks, miks Ida-Virumaal põllumajandus teistest piirkondadest maha jääb – seal on olnud erinev ajalugu ja Ida-Virumaa on olnud kaevandusliku ja tööstusliku suunaga.
Toetus Narva bastionide taastamiseks
Kui aga vaadata siseministeeriumi koduleheküljele (https://www.siseministeerium.ee/17799/), kus on kirjas elukeskkonna arendamise rakenduskava, siis selgub jällegi, et Ida-Virumaa ja Narva on saanud Euroopa Liidult olulisi toetusi. Toetustekaardilt nähtub, et need on jaotunud üle Eesti võrdselt, sest Euroopa Liit on huvitatud oma liikmesriikide tasakaalustatud arengust ja seega pole Ida-Virumaa mingi peksupoiss. Vahest kõige suurema kõlapinnaga on narvalastele Euroopa Liidu toetus Narva bastionide taastamiseks.
Toetusi on muidugi veel ja on oluline teada, et need jätkuvad ka järgmise ELi eelarveperioodi 2014 – 2020 jooksul. Narvalased pole üksnes Eesti, vaid ka Euroopa Liidu elanikud.
Ei ole samas mõtet silmi kinni panna ja arvata, et elu Narvas on roosamanna. Kindlasti mitte. TÜ Kolledži direktor Katri Raik kirjeldab oma suurepärases raamatus “Minu Narva” elu keerdkäike selles linnas. Küllalt lohutu pildi on maalinud oma dokumentaalfilmis “Varesesaare venelased” Sulev Keedus. Ja siis Kreenholmi (mis tõlkes ongi varesesaar) lugu, mis ilmselt kõikidele narvalastele hinge läheb. Probleeme on, seda “õnnestus” kogeda ka ise paar aastat tagasi Narvas käies.
Kaks alternatiivset stsenaariumi
Taiplikum lugeja kahtlustab juba, et äkki ehitasin ma terve loo üles vastandamisele – kuidas Euroopa Liit Narvas teeb ja kuidas Eesti riik ei tee. Need asjad ei seisa siiski üksteisest lahus, sest esiteks on Eesti Euroopa Liidu täieõiguslik liige ja teiseks eeldavad Euroopa Liidu projektid ja nendest tõukuvad toetused Eesti enda omafinantseeringut. Euroopa Liit pole andnud 100 protsenti rahast. Lisaks on toetusi aidanud hankida ja hallata lugematud ametnikud Eesti erinevatest ministeeriumidest. Ja last, but not least: märtsis kohtusid Narvas Põhja- ja Baltimaade ning Visegradi riikide välisministrid. Ilma Euroopa Liidu liikmesolekuta oleks säärase kohtumise korraldamine olnud palju raskem.
Üldiselt mulle ei meeldi hirmutamistaktika, kuid Narva puhul võiks mõelda ehk ka kahele alternatiivsele stsenaariumile. Esiteks, kui Eesti ei oleks Euroopa Liidus. Kas narvalaste elu oleks kuidagi parem?
Teiseks, kui oleks käivitunud 1993. aasta must stsenaarium ja Narvast oleks saanud Transdnistria või Abhaasia sugune külmutatud konflikt. Alastsenaarium – arvestades Krimmi sündmusi – oleks olnud Narva ühendamine Venemaaga. Kas Narva olukord oleks tõesti kuidagi teistsugusem olnud?
Ilmselt vastataks mulle, et narvalaste elu oleks parim, kui jätkunuks Nõukogude Liit. Aga ajalooliste alternatiivide seast ei tule Nõukogude Liit siiski enam kõne alla, sest seda enam lihtsalt ei eksisteeri. Nii võiks ju Narva ajaloo ekstrapoleerida veelgi kaugemale ajalukku ja mõtiskleda Põhjasõja, Rootsi aja jt ajalooliste perioodide alternatiividest. Jah, tõepoolest, Rootsi ajal oli ju plaan teha Narvast Rootsi teine pealinn.
Kümme aastat Euroopa Liidus on Eestit, sealhulgas Narvat muutnud. Usun, et paremuse poole. Ma ei tea, missugused tulevad järgmised kümme aastat, kuid üldiselt kehtivad põhitõed igal pool ja igal ajal: kui oled ise tegija, tuleb raha ja heaolu sinu juurde.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.
i
ERKKI BAHOVSKI
