|
|
Jõgevamaa detektoristide klubi liige Elmo Pärtelpoeg leidis Laiuse lähedalt 70 tõenäoliselt Esimese maailmasõja aegset ardenni raskeveohobuse rauda. |
<p align=”justify”>Pärtelpoeg oli samas kandis varemgi kaevanud. “Ma käin igal aastal otsimas, sest maapind kerkib ja võib ka üht-teist välja kergitada. Olin selle koha pealt kümmekond korda üle käinud, küllap see nurk oli ikka kuidagi teine, alles nüüd tuli niisugune heli, et..,” rääkis mees.
Algul uskus ta, et keegi on sellised hobuserauad lihtsalt korralikult järele teinud. “Siis jäi aga otsija ainult piiksuma, muudkui kaeva ja kaeva… ”
Esimene raud umbes 25 sentimeetri sügavuselt
Mulda oli kaevamiskohas umbes kümme sentimeetrit, edasi tuli ainult savi. Esimene hobuseraud tuli välja umbes kahekümne viie sentimeetri sügavuselt. “Kaevasin kokku umbes meetrise augu. Mul oli kaasas lühikese varrega labidas, helistasin koju naisele, et ole hea, palun too mulle pikema varrega labidas ja fotoaparaat ka,” rääkis Pärtelpoeg, kes müttas leiukohas umbes tunni.
Hobuserauad olid maasse kaevatud pakkidena, igaühes kümme rauda. Kokku leidis mees seitse pakki.
Kõige põhja oli pandud kirka ja suur haamer, leidus ka ääsi restitükike. Augu põhi oli kividega vooderdatud.
“Kahju, et need rauad on nii kaua savi sees olnud, et enam markeeringut ei leia,” kahetses leidja. Tavaliste, meil viimased 60-70 aastat tarvitusel olnutega võrreldes on leitud hobuserauad kaks sentimeetrit pikemad.
Sõdurid koos kahuritega Kivijärve mõisas
Pärtelpoeg teadis rääkida, et Laiuse kirikumõisas olid Esimese maailmasõja ajal sakslastest ohvitserid. Sõdurid koos kahuritega olid Kivijärve mõisas. “Äkki sellest ajast ongi need rauad jäänud? Kahureid vedasid siis raskeveohobused. Leid võis küll kuuluda sõjaväe hobustele,” rääkis mees, kelle teada
jäi Eestis Esimese maailmasõja ajal hobuste aretamine pooleli, sest Belgiast toodi raskeveoloomi sisse. Ardenni tõugu hobused olid suured, 22 sentimeetrit võis nende raua pikkus küll olla. “Ardenni hobuste raual oli tavaliselt kaks jäänaela kohta, need on kenasti ka näha. Mu sõber on leidnud Lõuna-Eestist ühe ardenni hobuse raua, seal on markeering W8 peal.”
Lähedusest on ta leidnud sepikojale viitavaid šlakitükke, kuid need jäävad palju varasemasse aega, 13. või 14. sajandisse. Samuti on lähedal vana allikakoht. On teada, et sepikoda rajati tavaliselt allika lähedale.
Elmo Pärtelpoja sõnul on huvitav, et põldu kündes pole leidu adraga liigutatud. Küllap oli savikiht oli nii paks, et lükkas adratera lihtsalt välja.
Muinsuskaitse alla leid suure tõenäosusega ei kuulu.
Laiuse kiriku ümbrusest mehel vanu fotosid kahjuks enam alles pole, ka tema sõber pole taolisi fotosid enam üles leidnud, muidu oleks saanud vähemalt võrrelda.
Pärtelpoeg lubas leitud hobuseraudu pakkuda kõigepealt Jõgewa muuseumile, mõne jätab aga kindlasti endale mälestuseks. Ja ehk soovib mõni teinegi muuseum veel oma kogusse mõnd sellist eksponaati.
Et hobuseraudu savist puhtaks saada, hoiab leidja neid praegu puhtas vees. “Mingit keemiat ei tahaks küll praegu kasutada,” kinnitas ta. Osa hobuseraudu on küllaltki kulunud, mõnelt on savi suisa tükke välja söönud.
Mullu mais leidis 21 hõbemünti
Elmo Pärtelpoeg on detektoristina tegutsenud juba 2006. aastast. Mullu mais leidis ta Laiuse külje alt hilisviikingi aegsest ohverdamispaigast kakskümmend üks hõbemünti, sõlgi, käe- ja kaelavõrusid. Taolist ohverduspaika polnud Eestis varem leitud. Arheoloog Mauri Kiudsoo poolt läbi viidud uuringud näitasid, et nüüdse põllu pisut madalam koht on olnud varem soine lohk või Kivijärve soo servaala ning seda on kasutatud ohverdamiskohana.
Möödunud aasta 8. oktoobri Vooremaas oli lugu Jõgevamaa mehest Siimust, kes leidis oma kodu lähedalt põllult umbes sada kilo kaalunud rahakirstu, kus hinnanguliselt ligi kümme tuhat veerandöörist Rootsi vaskmünti.
See rahakirst leiti Palamuse vallast Vaidaverest ning praegu on mündid konserveerimisel Tartu ülikooli arheoloogiaosakonnas. Münte puhastatakse elektrolüüsi meetodil, mis on küll efektiivseim viis korrosioonikihist lahtisaamiseks, kuid võib münte ka kergesti rikkuda.
Oktoobris leidsid Jõgevamaa detektoristide klubi liikmed üle kolmekümne hõbemündi, mis on peamiselt pärit 11. sajandi algusest.
Mõnekümne ruutmeetri suuruselt kartulipõllult tuli neid välja lausa kolmkümmend kolm.
Müntide leidjad rääkisid, et on ka varem sel põllul metallidetektoritega ringi käinud. “Kevadel jalutasime läbi, siis andis masin palju rauasignaale ja välja ilmusid vaid mõned tsaariaegsed mündid,” rääkis üks meestest. Siiski arvasid nad, et nimetatud põllulapil on potentsiaali, ning otsustasid sügisel uuesti proovida.
Detektoristide klubi eestvedaja Ain Alatsei kommenteeris siis, et viikingiaegset hõbemünti on ka kogenud detektoristil raske leida. “Need hõbemündid on väga väikesed ja kerged. Kui nad juhtuvad olema maa sees serviti, siis annab aparaat nii nõrga signaali, et mündid võivadki märkamata jääda. Eriti siis, kui maas on veel palju metalliprahti,” rääkis ta.
Arheoloogist numismaatikaekspert Mauri Kiudsoo tõdes, et Euroopas on sellised mündileiud väga haruldased, kuid Eestis neid siiski siit ja sealt välja ilmub. “Kuna Eesti aladele jõudsid need mündid hiljem kui mujale Euroopasse, siis on neid siin ka rohkem säilinud,” lisas Kiudsoo. Leitud müntidest tõi Kiudsoo esile Konrad I valitsemise aegse hõberaha ning üsna maapinnalt leidsid mehed ka Põhja-Madalmaadest pärit raha, mida Kiudsoo nimetas “lendavaks hollandlaseks”.
HELVE LAASIK
