Sellise nimega linnust, kui tõlkida see inglise keelest, rääkis loodusõhtul Riho Kinks, linnueluaabitsate autor, tuntud ornitoloog.
2014. aasta linnuks valitul on veel teisi, mitte vähem romantilisi nimesid: sinilind, jäärähn, põhjamaa kalliskivi, jõgede pärl. Jutt käib jäälinnust. Juttu jätkus kauemaks ja see oli huvitav. Kõigepealt küsis esineja saalitäielt rahvalt, kas keegi on jäälinnu koduleheküljel käinud. Tõusis vaevalt paar kätt. Niisiis sai ka seda lehekülge uudsena kasutada. Seal on kaks haruldast videoklippi, millele võiksid kõik, kellel vähegi huvi, silma peale visata.
Jäälinnu elu pole kerge. Esiteks peab ta tohutut jõudu kasutama, et ennast koos kalaga vee alt üles vinnata. Teiseks võib äpardus juhtuda, kala kukub vette tagasi ja konkurendiga tuleb võitlustki pidada. Juhtub sedagi, et lind püüab liiga suure kala, mis võiks noka lõhki ajada, sellest tuleb lihtsalt loobuda! Aga meister ta on, umbes pooled püügiaktsioonid lõpevad edukalt. Huvitav on ka söömistava: enne klopib kala vastu oksa, et see rahulikuks jääks, alla kugistab, pea ees.
Jäälinnul on ohtralt sama värvikaid ja paljudes keskkondades kohastunud sugulasi, aga Euroopas on üks ja ainus jäälind, kelle sinine ülapool on taevakarva ja alumine tuhkjas oranž, selle liiva tooni, kuhu ta tihti omad urud sisse “puurib”.
Põhiliselt kasutas lektor Sven Začeki pilte. Jäälinnule ei ole modelliks olemine meeltmööda, küllap tuli pildistajal palju vaeva näha. Tiirude ja kajakate kõrval on ka jäälinnuisandal kombeks kaasale kala kinkida. Emalind võib teha sellest meeldivaid järeldusi: tublil kosilasel on oma “maa” ja ta saab kalapüügiga hakkama! Mis järgneb, küsis Kinks. Saalist pakuti, et pesapunumine. Aga enne siiski romantiline akt, mis kestvat paar sekundit ja mis ka Zažekil fotole püütud!
Tublid pojatoitjad on mõlemad. Põhimõtteliselt on toitmine demokraatlik, pojad on ringselt ja kui üks saab toidu kätte, nihkub ring nii, et järgmine on pesaava suunas. Kui suured parajasti pojad on, saab otsustada kalade järgi, mida vanemad toovad. Tihti on mitu kurna. Tavaliselt on pesas seitse poega, kes lõpetavad korraga lapsepõlve, lendavad välja ja neil on siis loota vanemate toitmisele vaid paar päeva.
Esimesi jäälinnu- uurijaid oli Eerik Kumari Ahja kandis. Tema uuris neid ka püssi ja labidaga: mõõtmisteks tuli
lind kätte saada ja pesast sai ülevaate seda lahti kaevates…. Tol ajal polnud teisiti võimalik.
Ahjal ongi jäälinnu asustustihedus suurim. Külmadel talvedel võivad need, kes ei märka ära lennata, hukkuda, aga nende hea sigivus võib selle ruttu korvata!
Ühe jäälinnu võitlust talvega oli näha ka Zažeki fotodel: nokk võib kinni külmuda, auruv vesi sulestikus kondenseeruda ning moodustuda raskeid jääkänkraid… Seda lindu fotograaf lõpuks enam ei näinudki.
Kodulehel palutakse märkida kaardile kohti, kus keegi on seda lindu näinud. See, kes ei taha oma kohta avalikult näidata, võib helistada ornitoloogiaühingu telefonile 742 2195.
i
EHA NÕMM
