Täna soovin ma teie ees püstitada küsimuse, kui suur on isamaa, ja pakkuda sellele vastuse, nagu mina seda näen. Isamaad võib mõõta pindala ruutkilomeetrites, võib mõõta rahvuslikus rikkuses, võib mõõta maa- ja merepiiri pikkuses, laskemoonatagavarade kogutonnides. Nii ka tavaliselt tehakse ja kindlasti on selle mõõtmise tulemus õige. Samas arvan mina, et käegakatsutav isamaa, mida on võimalik mõõta SI-süsteemis kilogrammide ja meetritega, on siiski kõigest maa, füüsiline mateeria, mis omandab väärtuse üksnes inimese silmis ja tema enda sisemise maailmanägemise kaudu. See, et tegemist on isamaaga, tuleb inimese seest, ja üksnes seal saab mõõta isamaa suurust.
Kui suur on isamaa? Mõõtmatu. Temas on kõike: headust, lootust, valgust, tema mõjusfäär katab meid üleni: jalatallast pealaeni välja. Isamaas on pühadust. Isamaa on ühe inimese jaoks – minu jaoks – kes seda sõna mõistab, usub ja tunneb, midagi puhast, rüvetamatut ja samas kaitsmisväärset. Selline puhtus, mis käib kaasas minu “isamaaga”, on püha. Seda ei tohiks rikkuda ühegi teoga. Nii suur ongi isamaa.
Minu sisemine isamaa on mõõtmatu ja headust, lootust ning valgust täis. Ja see väljendub armastuses ühe päriselt olemasoleva asja vastu. See on Eesti. Minu sünnimaa, kodumaa ja isamaa. Maa, mis asub põhjapoolkeral Läänemere ääres. See on see maa, millele ma annan kogu selle jõu, mida ma oma sisemises isamaas leian ja hindan.
Meie, mina ja minu eakaaslased, oleme harjunud heaga. Hea eluga maal, mis on turvaline, maal, kus on hea elada. Meil pole aimu, mis saaks, kui head ei oleks. Raskuste ja ohu puudumisega on harjunud paljud tänapäeva noored, kes on puhtad kurjast, tapatalgutest. Muidugi on meile, noortele, jutustatud sellest, mis toimus siis, kui hea elu kätte võideti ja üles ehitati, kuid sellest ei piisa, et seda raskust ja ohtu tunnetada. Sellest ei piisa, et tunnetada suure isamaa tähtsust me sees ja ümber, Eestimaa täielikku väärtust me jalgade all.
Kas meie, tänapäeva noored, mõistame, kui suur on isamaa? Kas hindame seda, mis meie esivanemad on Eesti eest ohverdanud, ja mõistame, et oleme selle saanud laenuks tulevastelt põlvedelt? Ma arvan, et ehkki me täielikult ei mõista, saame siiski aru. Meie sisemine mõõtmatu isamaa annab meile sellest aimu, ja seda eriti siis, kui olukord muutub keeruliseks. Rasketel hetkedel, mil me tunnetame, et meie Eestimaad on ähvardamas oht, tunnetame selle väärtust. Eestimaa on meie olevik ja tulevik, pind, mis kannab meie vaadet tulevikku, sihtmärk silmade ees. Miks peaks siis keegi tahtma seda kaotada? Panna kinni tunneli uks, mille poole juba aastaid oleme püüelnud?
Ma arvan, et seda tunnetavad siiski kõige rohkem inimesed, kes on kogenud minevikku, ja meie, tänapäeva noorte puhul, kehtib kahjuks ütlus, et asja väärtust tunned alles siis, kui oled selle kaotanud. Ma tean, et keegi ei saa minult võtta minu isamaad, sest see on minu oma ja minu sees. Ma tean, et keegi saab minult ära võtta Eesti, mis on minu käegakatsutav, maa- ja merepiiri ning rahvusliku rikkusega kodumaa. Ja kuna Eesti on see, mida ma enese sees pean oma isamaaks, siis pean seda iga hinna eest hoidma.
Siin ongi minu üleskutse. Kaitskem seda, mis on armas ja kallis. Hooligem oma perest ja sõpradest ning oma ilusast Eestist – isamaast!
Torma põhikoolis 11. aprillil peetud Jakobsoni kõnevõistluse “Isamaa on meile püha”osaleja kõne
SIIM –SANDER LÕOKE, Jõgevamaa gümnaasium
