Minu arvates on isamaa-temaatika üks raskemaid teemasid üldse. Kuidas saaks minusugune koolitüdruk rääkida 21. sajandil midagi uudset või erilist, mis ei tunduks igaveste metafooride leierdamisena? Räägin ometi. Räägin sellest, mida mõtlen mina, 15-aastane Viljandi tüdruk.
Arvan, et igas inimeses on kasvõi kübeke isamaa-armastust, mõnel vähem, mõnel rohkem. Loogiliselt võttes on seda patriootlikkust rohkem ikkagi vanemal põlvkonnal. Nemad – meie oma esivanemad – nemad võitlesid välja selle, mis meil praegu on. Vaba riigi. Rahva vaba arvamuse. Selle, et meie, kes me elame praegu, ei peaks oma kodumaa pärast pisaraid valama. Ning kuna nemad on sõdade õudu nii lähedalt näinud ja vabaduse hinda tajunud, on nemad ka tulihingelisemad patrioodid. Ühest küljest on see hea näitaja, et nooremad põlvkonnad oma isamaa pärast eriti ei muretse ja koolis toimuvatel vabariiklike tähtpäevade aktustel tukk väheke peale tuleb. Järelikult saavutasid meie esivanemad oma eesmärgi – nende lapsed ja lapselapsed ei pea oma kodumaa pärast muretsema. Teisalt aga on natuke kurb see, et tänapäeva noored oma isamaa-armastust ei teadvusta. Mitte et see oleks asi, mida varjata, aga nad teevad seda eneselegi teadmatult. Vabariigi aastapäeval paraadil ei käida, kõnesid ei kuulata ja kellelgi ei teki teab kui tugevat tunnet oma isamaa vastu. Aastapäeva peetakse toredaks, sest siis on koolist vaba päev ja rohked pidustused. Selle sügavam mõte ja tegelik tähendus läheb noortel kaduma. Kindlasti ei taha ma aga väita, et tänapäeva noored kuidagi tuimemad või oma kodumaa suhtes ükskõiksemad oleksid. Olen täiesti veendunud, et kui tekiks samasugune olukord nagu Eestis 1918. aastal, läheksid ka praegused noored mehed oma isamaad kaitsma. Nii mõnedki oma elu hinnaga.
Kuigi Eestit kirutakse palju, ikka kohe väga palju (ja ma ei üritagi teha nägu, nagu ma ise poleks üks neist kõigist eestlastest), siis on meil ikkagi palju, mille üle uhkust tunda. Jah, me kõik oleme hädaldanud Eesti talvede pärast, lõppematu külma, pika pimeduse, poliitikute, Eesti väiksuse üle. See kõik on ka tõsi. Samas on meil aga laulupeod, mis on ainulaadsed kogu maailmas. Eestlased leiutasid SkypeŽi, mis aitab väga paljudel inimestel üle maailma suhelda ja asju ajada. Meil on tantsupeod, mille suurus ja selleks tehtav pingutus on samuti ainulaadne. Väikesest Eesti linnakesest kasvas välja lauljanna Kerli, kes töötab praegu Ameerikas koos oma ala parimatega. Meie riigist on maailma lavadele jõudnud mitmed modellid, mitu kuulsat heliloojat. Eesti on ainuke riik maailmas, kus on praktiliselt igal pool wifi, mis on ikka VÄGA kõva sõna. Meil on igal pool nii palju ilusat loodust, mida me ise alati hinnata ei oskagi, sest oleme sellega niivõrd harjunud. Pole aga olemas eestlast, kes kuuldes laulu “Koit” või “Mis maa see on” südames uhkust paisumas ei tunneks. Ning kuigi Eestis elab vähem kui 1,3 miljonit inimest, on meil ikkagi oma keel. Ja ma ei ütle järgnevat ainult selle pärast, et olen eestlane ja osalen parasjagu isamaalisel kõnekonkursil – eesti keel on üks paganama ilus keel.
Kokkuvõttes olen kindel, et iga inimene, olenemata sellest, kus ta parajasti elab või töötab, armastab oma isamaad. Võime kiruda, palju tahame, unistada kõrgetest sihtidest kaugetes maades, võime isegi jääda elama teise riiki. Aga südames on meil ikkagi alati Eesti. Oma isamaa, mille eest nii palju verd valatud, vaeva nähtud ja võideldud, mis on meid nii palju toetanud. Eesti, meie kodumaa, me oleme alati sinuga.
Tormas 11. aprillil peetud Jakobsoni kõnevõistluse võitnud tütarlapse kõne
i
KIRKE KATARIINA SIIMSO, Viljandi kesklinna kooli 8b klassi õpilane
