Hiljuti möödus 65 aastat märtsiküüditamisest, juuniküüditamisest saab peatselt täis 73 aastat. Suurem osa neist, kes raske Siberi-tee läbi tegid, on meie hulgast lahkunud, ent nende valu on jäänud. Noore režissööri Martti Helde film “Risttuules” teeb selle vapustaval viisil nähtavaks.
Olin enne kinnominekut uue linateose erilisest filmikeelest muidugi kuulnud ning juurdlesin tõsiselt selle üle, kas vaatajal saalis igav ei hakka, kui talle poolteise tunni jooksul ainult kuraditosinat liikumatut stseeni näidatakse. Aga see oli asjatu kartus.
Film algab n-ö raamjutustusega ehk tavaliste liikuvate kaadritega sellest, kuidas noor maapere – Erna (Laura Peterson), tema abikaasa Heldur (Tarmo Song) ja nende väike tütar Eliide (Mirt Preegel) – oma ilusas kodus õnnelikke päevi veedab. Nagu peatselt selgub, on need selle pereidülli viimased päevad.
Me näeme küll edasi rahulikku pilti pimeduses seisvast talumajast, ent kaadritagused hääled — koera haukumine, uksele prõmmimine ja klaasiklirin — annavad aimu, et toimumas on midagi kurja. Ning järgmisena on vaataja ees juba liikumatu stseen sellest, kuidas Erna, Heldur ja Eliide veoauto kasti kamandatakse.
Liikumatu on stseen selles mõttes, et inimesed ja asjad püsivad liikumatult ühes asendis, samas on pilt siiski dünaamiline, sest kaamera liigub sujuvalt asjade ja inimeste vahel, luues lummava pildirea, mis su justkui enda sisse imeb. Ühtäkki tunned, et see kõik toimub sinu endaga: sa näed samu asju, mida nägid äraviidavad inimesed, ja tunned samu tundeid. Erilise selgusega mõistad seda siis, kui ekraanil hakkavad jooksma veoauto kastist üles võetud kaadrid Erna, Helduri ja Eliide kaugenevast kodukülast. Selleks hetkeks on see juba sinu enda koduküla ja sinu enda katkenud elu, mis veoauto mürina ja rappumise saatel aegamisi su silmist kaob.
Rohkem kui sada sõna
Öeldakse, et pilt võib kõnelda rohkem kui sada sõna. Film “Risttuules” on selle veenvaks tõestuseks. Stoppkaadrit meenutavad stseenid on filmitegijate poolt äärmiselt targalt üles ehitatud. Neis pole ühtegi juhuslikku tegelast, pilku, žesti, poosi, rõivaeset ega rekvisiiti. Eriti hämmastab, kust on leitud nii ehedad võttepaigad (väidetavalt põhiliselt Eestist!) ja selline tüüpide galerii massistseenidesse. Lõpptulemuseks on nii “rikas” pilt, et igavuse tundmise asemel kahetsed kogu aeg, et ei saa kõigisse detailidesse süveneda, sest kaamera liigub juba edasi.
Selles liikumises on oma loogika. Näiteks kui kaamera ringiga samade tegelaste juurde tagasi jõuab, on nood tihti juba uude poosi tardunud. Eriti õnnestunud on küüditatute Siberi-tee algust ja Erna koduteele asumist kujutavad raudteejaamastseenid. Vapustavaim pildirida jäädvustab aga Helduri elu viimased hetked: keldris asuv kaamera sõidab ühe akna juurest teise juurde ning igast järgmisest aknast näeb vaataja uut stoppkaadrit sellest, mis toimub õues Helduri ja tema hukkajate vahel. Kuni traagilise lõpuni.
Ehkki pildiread on tõepoolest kõnekad, ei saa ka see film päris sõnadeta läbi, ainult et tavalise filmidialoogi asemel kuuleb vaataja Laura Petersoni häälega ette loetult Erna kirju. On need siis autentsed kirjad, veidi kohendatud või sootuks fabritseeritud, pole siinkohal tähtiski. Igal juhul on need äärmiselt nõtke sulega kirjutatud tekstid, mille autor suudab suurepäraselt avada küüditatute psüühikas toimunu ning oskuslikult kujundeid luua. Filmi helitaust koosnebki etteloetavatest kirjadest, kaadritagustest olmehelidest ja Pärt Uusbergi kirjutatud muusikast. Kaadritagused helid räägivad ära mõnegi seiga, mida kaamera meile ei näita, muusika võimendab aga niigi võimsaid emotsioone veelgi.
Vihjamisi öeldu kõlab võimsamalt
“Risttuules” näitab kujukalt, et kõrvalised detailid võivad mõnikord põhiasjadest kõnekamaiks osutuda ning et vihjamisi edasi antult võib sõnum jõulisemalt kohale jõuda kui otse öeldes. Kui küüditatute rong Siberisse jõuab, näitab kaamera meile näiteks algul ainult sügavat segitrambitud pori, alles siis ilmuvad kaadrisse inimesed ja maastiku üldplaan. Pori iseloomustab ühest küljest kohalikke olusid, teisalt kirjeldab inimeste hingeseisundit.
Kui üle pika aja ilmub kaadrisse Heldur (vahepeal on vaataja jälginud üksnes Erna ja Eliide käekäiku), siis näitab kaamera mitte mehe nägu, vaid räsitud kukalt. Ja vaatajal on kohe selge, et ta pole sanatooriumis viibinud. Vihjete kaudu kõnelemine on eriti õigustatud stseenis, kus kolhoosiesimees Erna vägistab (või õigemini laseb Erna endaga teha, mida esimees tahab, sest muidu saadetaks ta Eliidele leiva varastamise eest veel kaugemale põhja). Me näeme üksnes lõppu: räpases peldikus istuvat rebadel pükstega meest ja maas lebavat naist, enne seda näitab kaamera hoopis nõukogude ametiasutuse ruume, mida ilmestavad lisaks ajastukohasele näitagitatsioonile ja Stalini büstile ka tühjad viinaklaasid.
Ma ei oska küll prognoosida, kas filmi “Risttuules” märgisüsteemi suudavad lugeda ka välismaalased, kes meie ajalooga kuigi hästi kursis pole, aga eestlase peal töötavad loodud visuaalsed kujundid laitmatult. Näitlejatele (Erna Siberi-kaasteelise Hermiine osas näeme ka Palamuselt pärit Ingrid Isotamme) võis “Risttuules” filmimine olla aga tõeline väljakutse. Sellisel omapärasel viisil tuli neil rolli luua kindlasti esmakordselt.
Lugenud filmi “Risttuules” kohta mitmesugust materjali, pole ma ikka päris täpselt aru saanud, kas vaid 26 aasta vanune Balti Filmi- ja Meediakooli vilistlasest režissöör Martti Helde leiutas uudse filmikeele päris ise või oli tal mujalt maailmast ka mingeid eeskujusid võtta. Kui ise, siis on ta suisa geenius. Ja uskumatult varaküps niikuinii: algaja esimese täispika mängufilmi moodi see linateos küll välja ei näe. Pigem tekib tunne, justkui oleks Andrei Tarkovski surnuist tõusnud ning “Risttuules” materjali üles võtnud ja kokku lõiganud. Eesti filmimaastik pole pärast selle filmi valmimist enam päris see, mis varem: Martti Helde on sellele noore tegija julgete pintslilöökidega maalinud laigu, mis viib pisut nihkesse kogu senise taustsüsteemi.
Jõgeva rahval oli filmi “Risttuules” võimalik näha 9. aprillil kultuurikeskuses. Kes sinna vaatama ei jõudnud, võib minna Tartu Cinamoni: seal jookseb see veel vähemalt nädala.
“Risttuules”
Film, mis jutustab 1941. aasta juuniküüditamisest noore naise Erna silmade läbi
Režissöör ja stsenarist: Martti Helde
Operaator: Erik Põllumaa
Helilooja: Pärt Uusberg
Kunstnik: Reet Brandt
Produtsendid: Pille Rünk ja Piret Tibbo-Hudgins
Tootja: Allfilm
Osades: Laura Peterson, Tarmo Song, Mirt Preegel, Ingrid Isotamm, Einar Hillep ja umbes 700 massistseenides kaasa teinut
Film kestab 87 minutit ja see esilinastus 26. märtsil 2014
RIINA MÄGI
