Omal ajal tehti telelavastus “Pildikesi Paunverest”. Mõnes mõttes ju elu vaid pildikestest koosneb, videost on võimalik teha lugematul arvul fotosid, igast hetkest. Mis on hetk? Lugesin, et abstraktses tähenduses on hetk lõpmata lühike osa pidevast ajavoost, punkt ajateljel. Kuidas neist “ajapunktidest” lõpuks midagi lõplikku, isegi igavikulist saab, see pakub igikestvalt huvi. Isikliku ajataju mõttes olevat hetk aga lõpliku kestusega: ajavahemik, millest lühemaid ei ole me enam suutelised eristama, kiiremini järgnevad sündmused sulavad meie ajus ühte. Psühholoogilise hetke kestus olevat umbes kümme millisekundit ehk sajandik sekundist.
Paistab, et juba kaua elanuna tuleb ikka ette väljendeid, mille kohta pead uurima, mis see on! Animafilmis koosneb iga sekund 24 kaadrist, ega siis teisteski filmides teisiti ole? Nii et pildikesi kui palju, igal pool ja alati! Kevadel tundub liikumist olevat igatpidi enam, on ka pildikesed või juhtumised mitmekesisemad! Et ka Paunveres praegu kevad on, pole kahtlust.
Kärutan lapselast, kes vankris pirukat sööb. Tuleb ju tegevust anda, siis ei tüdine ära ega hakka virisema. Äkki pikeerib ülevalt suur agressiivne lind, sulestik üleni pruunikirju! Hetkeline ehmatus, aga pirukas jäi alles… Hõbekajaka esimese talve noorlind! Eks ta ise ka alles noor, harjutab toidusaamist! Teisel talvel pidavat tema helehallile “mantlile” ilmuma kirjud laigud, aga nelja-aastaselt võib neid linde täiskavanuks lugeda kogu oma välimuse kaunidusega: pea, kael ja kõht on valged, selg ja tiivad hallid. Tiiva otsad on mustad, valgete täppidega, nokk kollane. Temast suurem on ainult merikajakas, välimuselt sarnane on kalakajakas, kes aga tükk maad pisem… Osa hõbekajakaid jääb talvituma, aplad on nad küll, oma järglasest ilmajäänutel esineb rohkem kannibalismigi…
Linna turgudel on rahva- ja lärmirohkem, mõnel pool kisub trügimisekski. Kõik on oma kauba nii laiali sättinud kui võimalik, värve rohkem, pole talve hallust-vagurust. Õhus on hõrgud peterselli- ja tillilõhnad. Eks saa neid poodidest talv läbigi, aga pakitult ja külmas ei anna aroomid end nii kergesti ninale tunda kui kevadisel turul… Ja sinna juurde hapukapsa, hapukurgi, igasuguste ürtide ja juba uudsemate taimede lõhnabukett!
Hiljuti sõitsin Pärnust Tallinna. Võrdlemisi lühikest sõitu (tund ja 50 minutit) sain sisustada “Lindpriide” filmi esimese osa vaatamisega. Tea, kas neis arvututitega varustatud bussides on sama filmivalik, palju sõites võib see ammenduda? No ja siis, akna taga ju kerib kogu aeg nii kiireloomuline “film”, et kohanimesid küll lugeda ei jõua…
Täiskavanud räägivad aiatöödest, elamistingimustest, tööst, poliitikast. Tallinnas on suured plakatid, Savisaar pildil teatab, et: “Rahu!” ja Anvar Samost on sõrme püsti tõstnud, hoiatab millegi eest või juhib tähelepanu… Millele, mis on see kõige tähtsam?
EHA NÕMM
