Peagi on kevad ja paljude kevadekuulutajate tuules saabuvad koos europarlamendi valimistega ka erakondade “peibutuspardid”. Tõsi, seekord tulevad parteid valimistele avatud nimekirjadega, sest erakonna esitatud nimekirjas reastatakse kandidaadid hiljem ümber, vastavalt igaühele antud häälte arvule. Vaatamata nendele kosmeetlilistele kohendustele, kehtib siiski edasi põhimõte, et kui partei nimekirjas suurima häältesaagiga poliitik loobub oma kohast, siis registreeritakse asendusliikmeteks sama erakonna nimekirjas valimata jäänud kandidaadid, ümberreastatult saadud häälte arvu järgi. Seega taandub kõik taas erakonna enda südametunnistusele. Kas esinumber on lihtsalt erakonna häältemagnet, kellel pole tegelikku ambitsiooni europarlamenti minna või on esinumbriks tegelik kandidaat.
Rahvusriikide Euroopa versus Euroopa Ühendriigid
Meile, eestlastele, peaks vägagi korda minema nende eurovalimiste põhiteema – kuidas edasi, kas rahvusriikide koostööle tugineva Euoopa Liiduga või föderaalsema Euroopaga. Euroopa Liidu värskelt vastuvõetud seitsmeaastast eelarvet ning Eestile eraldatud osa sellest rahast (4 miljardit eurot ehk 470 eurot inimese kohta aastas) need valimised enam ei mõjuta. Küll aga on valimistulemustel üsna suur roll selles, millise poliitilise suuna Euroopa Liit järgnevateks aastateks võtab ning milline saab olema uus versioon Euroopa Liidu koostöö aluseks olevast Lissaboni leppest.
Põhimõtteline küsimus Euroopa Liidu juhtimisel on praegu, kes on tähtsam, kas liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu või otse valitud ja aina rohkem mõju omandanud Euroopa Parlament? Euroopa Liidus eksisteerib täna kaks paralleelset legitiimsust – hetkel veel nõrgemas positisoonis olev Euroopa Parlamendi legitiimsus ja praegu Euroopa Liidu Nõukogu kaudu kandvaks poliitiliseks kaalukeeleks olev rahvuslike valitsuste legitiimsus (valitsuste taga on ju alati kodanike enamuse toetus valimistel).
On oht, et senine rahvusriikide valitsuste põhine juhtimine ei pruugi jääda
Praegu on Euroopa Parlamendis selgelt esile kerkinud mõjukas rühm(sotsid eesotsas Schultziga, Euroopa Rahvapartei eesotsas Junkeriga, rohelised ja liberaalid), kes tahavad kehtestada teistsugust Euroopa Liitu. Selle sõnakaks kokkuvõtteks on sotside Euroopa Komisjoni presidendikandidaadi, Guy Verhofstadti eestvedamisel koostatud Euroopa manifest. Tsiteerin siinkohal vaid ühe lõigu belglasest euroliberaali Verfofstadti sulest ilmunud manifestist:
“Rahvusriikide Euroopa on mineviku jäänuk. See ei ole teeviit tulevikku. Euroopa peab oma rahvuslikud deemonid nüüd ja igavesti maha raputama. Euroopa peab oma naba jõllitavaist rahvusriikidest jäädavalt edasi liikuma. Euroopa Föderaalne Liit tuleb ellu kutsuda. Kui jäämegi klammerduma rahvusriikide külge, kaotame pöördumatult igasuguse võimaluse mängida mingitki olulist rolli 21. sajandi globaliseerunud maailmas.”
Ühesõnaga, tahetakse tugevamat föderaalriiki, kus Euroopa institutsioonid – parlament, komisjon, kohus, kontrollikoda – on ülimuslikud liikmesriikide valitsuste suhtes. Tehakse kihutustööd, veenmaks inimesi, et liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu ei suuda tagada Euroopa arengut, olles millegipärast veendunud, et samas suudaks seda Euroopa Parlament, kui talle rohkem võimu anda.
Muu hulgas tähendab see ka migratsioonipoliitika pädevuse kangutamist liikmesriikide käest Euroopa Liidu tasandil otsustatavaks teemaks. Lisaks tsentraalselt koordineeritud ja lõdvemale migratsioonipoliitikale tähendab see ka Euroopa Liidu laienemise poliitika jätkamist näiteks Türgi suunal.
Eestlase vaatepunktist on Euroopa Liidus hea ja huvitav
Aga ainult siis, kui see toimib rahvusriikide põhiselt. Selline areng, mis hakkaks Euroopa Liidu ideest välja juurima ajaloolise eneseteadvusega rahvusriikide koostöö põhimõtet, pole kindlasti Eestile kui maailma kõige väiksema omakeelse akadeemilise kultuuriga ja põlisrahvaga riigile kasulik. Piisab vaid, kui meenutada, mida tähendas soome-ugri väikerahvaste ajalooteadvusele ja elujõule NSVL aegne rahvaste ühtsuse uniformeeruv ideoloogia. Sellised protsessid oleksid Eestile kahjulikud.
Europarlamendis on olemas ka rahvuslikumalt meelestatud tiib, näiteks konservatiivid (Alliance of European Conservatives and Reformists), kes usuvad, et just rahvusriikide koostööle tuginev Euroopa Liit tagab pikas perspektiivis suurema omavastustuse ja parema koostöö. Paraku on nende hääled Euroopa Parlameni lõpetavas koosseisus vähemuses ja neis pole ühtki Eesti saadikut.
Selles valguses osutub kevadistel europarlamendi valimistel üsna kõnekaks asjaolu, et kõik Eesti praegused kuus eurosaadikut (ka IRL esindaja) kuuluvad just nendesse europarlamendi fraktsioonidesse, mis pooldavad rahvusriikide suhtes ülimuslikku, tugevama föderatiivsuse suunas arenevat Euroopa Liitu.
Oleme olukorras, kus Eestil pole europarlamendis ühtki esindajat, kes võtaks sõna näiteks illegaalsete immigrantide laagrite hajutamise vastu liikmesriikide vahel.
Euroopa otsib uut arengumudelit
Euroopa vajab uut arengumudelit, sest pelgalt majanduskasvule, finantsvõimendusele ja ühtse siseturu ideoloogiale üles ehitatud Euroopa on muutunud globaalsete kriiside suhtes väga tundlikuks ja pole tegelikult suutnud 2008 aastal alanud finantskriisist toibuda. Veelgi teravamaks on kujunemas varanduslik lõhe rikkamate metropolide ja vaesemate perifeeriate vahel. Samal ajal suureneb Euroopa äärealadel suhtelises vaesuses elavate inimeste arv.
Praeguse mudeli alusel toimiv Euroopa kasvatab üksikuid globaalmajanduses tugevaid keskusi ning vähendab oma mitmekesisust ja paindlikkust. Sama moodi jätkates pole võimalik lahendada Euroopa majandus-geograafilist murenemist. 2000. aastate finants- ja ehitusbuum jättis Ida-Euroopale kõrged kinnisvarahinnad ja tööpuuduse ning tööjõu vaba liikumine kahandas nende piirkondade tulevikuväljavaateid, sest järsult kasvanud tööpuuduse tõttu lahkusid paljud noored ääremaadelt Euroopa suurlinnadesse.
Väike on ilus
Sellises olukorras on vaja uut tüüpi poliitikaid. Ei piisa enam lahendusest koguda Brüsselisse veelgi rohkem ressursse ja koondada Euroopa Parlamenti otsustusõigust, et seda sealt siis „targemalt“ ümber jaotada. Piirkondade arengu eelduseks saab olla vaid nende piirkondade endi sisemine aktiivsus ja kohapealne haritud kogukond, kes on võimeline oma probleemid ise lahendama. See aga sõltub väga paljuski just sellest, kui palju on võimalusi langetada poliitilisi ja investeerimisotsuseid kohalikul tasandil. Seega – rahvusriikide põhine ja võimeka kohaliku juhtimisega Euroopa on kokkuvõttes elujõulisem, konkurentsivõimelisem ja mõnusamalt mitmekesisem kui tsentraalne föderatsioon.
Miks ei võiks Eesti pakkuda Euroopale välja uut ühtekuuluvuspoliitika mudelit, kus eurorahade pikaajalised investeerimisotsuste raamid ei fikseeritaks mitte Brüsseli ja liikmesriigi valitsuse vahel sõlmitavates partnerluslepetes, vaid kolmepoolselt, andes rohkem hääleõigust kohalikele omavalitsustele ja regioonidele? Tugevam poliitiline enesemääramisõigus ja vahendid tugevdaksid regioonide tahtmist ise hakkama saada ning sunniksid kohalikke poliitikuid leidma lahendusi, mille elluviimisest oleks kohalikule elule ka tegelikult kasu. Tuleks vältida Eestis välja kujunenud olukorda, kus aina süvenevale tööpuudusele vaatamata investeeriti kõigis maakondades kõige enam veemajadusetaristusse ja koolimajade renoveerimisse.
Vananeva ja väheneva rahvastikuga, kuid võimsa ajaloolise pärandi ja kultuurilise mitmekesisusega Euroopal tuleb vaadata realistlikult tulevikku ning otsida uut teostatavat arenguvisiooni, mis tooks tagasi stabiilsema, säästlikuma ja kohalike piirkondade elujõulisust väärtustava elustiili. Mulle tundub, et Eesti võib siin olla omamoodi eeskujuks. Eesti on elav näide teaduslik-tehnilise maailmaga kohanevast ühiskonnast, kes on siiski suutnud säilitada elemente maalähedasest eluviisist ning põliskultuurist. Meil on digiretsept ja e-parkimine ning samal ajal veel harjumus metsas seenel käia, järvel kala õngitseda ja ise moosi keeta.
Olen üsna veendunud, et Eesti väärib kindlasti ka sellist europarlamendi kandidaati, kes usub, et Euroopas on hea ja huvitav, kui rahvusriikide elanikud on ise aktiivsed ja teotahtelised.
Sestap kaitsen nendel eurovalimistel kandideerides kohalike piirkondade elujõulisust ja mõnusalt kodust elustiili ning Eesti kui rahvusriigi huve. Seisan selle eest, et migratsiooni- maksud ja kaitsepoliitika jääksid rahvusriikide ainupädevusse ning näiteks Euroopasse illegaalselt sisserännanute ( ca 1miljon inimest aastas) põgenikelaagrid ei saaks tulevikus kerkida Eestisse Brüsselist tehtud otsuse alusel. Valituks osutudes luban, et toon europarlamentääri büroo Tallinnast välja, näiteks linna, kus toetus minule oli proportsionaalselt kõrgeim.
i
IMRE MÜRK, doktorant
