Maarja rahvamaja näitetrupp, mis aasta eest Wiera teatri austava ja kohustava nime sai, andis laupäeval oma kodulaval esietenduse.
Kavalehel on kirjas, et Liis Aedmaa lavalugu “Kui lapsed öös näevad und” pole jõulunäidend ega lastenäidend, kuid tõestab, et ometi võib jõuluööl imesid juhtuda. Tavamõistes jõuluimega küll tegemist pole, sest seda seostame ju rõõmsa üllatusega, kuid midagi pöördelist ja pöörast selles esmapilgul täiesti tavalises eesti maaperes just jõulupühade aegu tõepoolest toimub.
Täiskasvanud lapsed on vanemate juurde pühi veetma tulnud.
Jõuluõhtu ohtrast söögist ja eriti joogist pole esimese püha hommikuks veel täielikult toibutud, kui elutoast leitakse ühe perepoja laip.
Šokis pereliikmete oletused ja kahtlustused käivitavad stsenaariumi, mille käigus ilmub igast kapist ehk iga hinge tagant “luukere”.
Võtmerollis laip
Näitemängus, mis on ristand krimi- ja psühhodraamast, mustast ja absurdikomöödiast, pole tegelikult üht konkreetset peategelast, vaid süžeed veavad peaaegu kõik lavalolijad võrdselt. Pahupidiseks pöörab loo asjaolu, et see avaneb tagasivaatestseenides, mille toel ja kaudu perekond oma poja, venna ja abikaasa mõrtsukat leida püüab, ja seal on keskne roll just kadunukesel endal. Seega tuleb Sulev Rajul, kes tapetud Peetrit kehastab, kahe vaatuse jooksul peaaegu pidevalt laval olla ning pidada oma lähedastega maha pikki intrigeerivaid dialooge ja esitada säravaid-bravuurikaid monolooge, mida kuulates tekib tahtmine talle saalist keset etendust braavo hüüda. Tekst, mis tuli Sulevil, kelle hättasattunud trupp poolteist kuud tagasi enda seltsi palus, kui eelmine osatäitja loobumisvõidu oli andnud, on mahukas nii sisult kui vormilt ja näitlejameisterlikkus tundub sinna juurde sündivat justkui mängleva kergusega!
Kes siis ikkagi?
Kui Peetri vanemad (Friet Kool ja Heli Täpsi), naine (Aili Jalakas), vend (Jaanus Järs), vennanaine (Sirje Siimenson) ja õde (Pille Poolak) juhtunut analüüsima hakkavad, jõutakse võikale järeldusele, et tapja peab olema keegi nende endi hulgast, kusjuures kõigil neil olnuks selleks ka üsna mõjuv põhjus.
“Kui me need porgandid temalt ostmata oleksime jätnud, ehk oleks temast teistsugune inimene kasvanud ja kõik järgnenu oleks olemata olnud,” arutleb murest murtud isa, meenutades lugu, kuidas koolieelikust poeg isikliku porgandipeenra rajas, ise juurikaid hooldas … ja need vanematele sügisel maha müüs. Aastaid hiljem on ärimehe haare porgandipeenrast tunduvalt laiemaks kosunud: enne surma on ta jõudnud isa meelehärmiks maha müüa vanaisalt päritud metsa, raha oli aga jätkuvalt ja järjest rohkem vaja ja seda pidi tulevikus taas andma lapsepõlvekodu. “Tuleb kohaneda praeguse ajaga, kus maksab tugevama õigus ja hundiseadus,” ütleb poeg isale, ning juhindub oma lähedastega suheldeski vaid sellest, et kõike saab ära korraldada rahaga ja selle teenimisel pühendab eesmärk alati abinõu.
Deus ex machina kiiktoolist
Vanakreeka teatris saabus loole lahendus teatavasti n-ö taevast, kui lavale laskunud jumal selle teatavaks tegi.
Liis Aedmaa näidendi finaalis juhtub peaaegu midagi taolist, vaid selle vahega, et “deus” on santa claus ehk tundmatu mees nimega Klaus (Lembit Ots), kes kogu aeg sealsamas kiiktoolis kinniseotuna mängu on jälginud.
“Ma olen jõuluvana, jõuluvanad peavad aga teatavasti soove täitma. Ma tulen aasta pärast jälle. Mõelge alati hoolega oma jõulusoovid läbi,” ütleb mees lahkudes.
Publik käitus kaks ja pool tundi kestnud näidendi ajal nagu tundlik ja õigesti häälestatud pill. Esimeste stseenidega tekitatud kohkumus ja hämmastus asendus mõningase minnalaskmismeeleolu ja naerupahvakutega, kui tasapisi tuli mõistmine, et tüüpiline stsenaarium jääb selles loos ära.
Viimaste stseenide-repliikide ajal olnuks aga kuulda nõela kukkumist saalipõrandale. Kahtlemata oli tegemist hea “pillimehega”!
Üksteisega ülimalt rahul
“Me oleme Jaanusele tänulikud, et ta laskis meil, näitlejatel, ise kasvada, suunas meid märkamatult ja leebelt,” ütles eesriide langemise ja aplausitormi järel Heli Täpsi, trupi aktiivne ja kogenud liige. Sama kinnitasid hiljem vestlusringis ka teised wierakad.
Ka Jaanus Järsil, kellele see oli esimene tükk lavastada, oli näitlejate aadressil öelda vaid head. “Eriti tänan ja imetlen Sulevit, kes kui õilis rüütel valgel hobusel kohale kappas ja etenduse päästis. Tõeliselt põnev oli jälgida, kuidas ta igaks prooviks oli endale uue stseeni selgeks teinud ja teksti pähe õppinud, samuti oli mul kui esmakordsel lavastajal tore jälgida kogu trupi kasvamist ja arenemist nende kuude jooksul, mil meist ühine meeskond sai,” rääkis Jaanus.
Kui visa lobitööga “päästva rüütli” ehk Sulevi pähe auk saadi, et ta ripakile jäänud raske ja vastutusrikka osa enda kanda võtaks, teab vaid Heli Täpsi, kes vabatahtlikult suhtekorraldajat mängis.
Lavastaja Jaanus Järs, kes tegi muu hulgas meisterlikult ära ka nii kunstniku- kui butafooritöö, tõdes, et tee esimestest lugemisproovidest esietenduseni polnud kerge ja ette veeres nii mõnigi kivike, kuid ta oli sisimas millegipärast kogu aeg veendunud, et jõutakse võiduka finaalini. Ta tunnistas ka, et Maarja rahvamaja, selle aura ja inimesed, kes siin tegutsevad, on talle juba ammu sümpaatsed, seepärast võttis ta maja juhataja ja näitetrupi hinge Tiia Pärtelpoja kutse appi tulla vastu üsna kerge südamega. Tema kinnitusel oli Tiia kui mänedžeri ehk hooliva asjaajaja hoole all turvaline trupiga tööd teha. “Näitlejad kasvasid ja arenesid iga prooviga, seda oli tõeline rõõm jälgida,” lisas ta.
“Mul on väga hea meel, et meil on tubli, teotahteline ja üsna arvukas näiteseltskond. Kõik ei saanud ju selles tükis osagi, aga nad ootavad entusiastlikult uut võimalust, uut lavastust,” kinnitas Tiia omalt poolt.
Pahupidi pööratud jõuluimelooga kavatsetakse ka külalisetendusi anda, kuid konkreetne plaan on veel paika panemata.
“Kui lapsed öös näevad und”, näidend kahes vaatuses
Autor Liis Aedmaa
Wiera teatriga tõi lavale Jaanus Järs
Mängivad Friet Kool, Heli Täpsi, Sulev Raju, Aili Jalakas, Jaanus Järs, Sirje Siimenson, Pille Poolak, Lembit Ots
i
KAIE NÕLVAK
