Hiljuti pälvis Põltsamaa Felixis töötav kauaaegne veinitehnoloog Piret Karu sommeljeede assotsiatsioonilt aasta tegija tiitli. Veebruarikuu viimasel päeval anti talle tiitel koos vastava tunnistusega Tallinna teeninduskoolis üle.
Pireti lapsepõlvekodu oli esialgu suures talumajas. Lastel tuli paljudes kodustes töödes oma vanematele jõudumööda abiks olla.
“Eks sealt see töökus kaasa on saadudki. Ise elan oma perega korteris ja seal pole ju lastel midagi teha. Nende põhiliseks vaba aja sisustajaks on televiisor ja arvuti, aga õues värskes õhus ei oska nad midagi peale hakata. Meie õega pidime isa niidetud haljasmassi loomadele ette vedama, puid riita laduma, peenraid rohima, suvel heina tegema,” meenutas ta.
Maja oli vana ja kippus lagunema, seepärast otsustas isa uue ehitada ja siis alles tüdrukutel tõsine töö algas. Küll tuli aidata tuhaplokkide koorem maha laadida, küll liiva sõeluda. Hiljem aitasid nad põrandaid lakkida, aknaid värvida ja muud jõukohast teha. Piret oli seitsmenda klassi tüdruk, kui pere lõpuks uude majja võis kolida.
i
Unistus juuksuriametist ei täitunud
Põhikoolis õppides unistas Piret juuksuriametist, kuid tervise tõttu loobus ta nõustaja soovitusel sellest plaanist. Kutsekooli asemel jätkas ta õpinguid Maarja-Magdaleenas asunud keskkoolis, mis oli tema kodust ligi 30 kilomeetri kaugusel.
Internaati koolil ei olnud. Tore oli aga see, et tema endisest klassist tuli samasse kooli viis õpilast.
Kui esimesel õppeaastal hoidsid uustulnukad ja varem seal õppinud omaette, siis hiljem sulandus klass üksmeelseks kollektiiviks. Ringide tööst ega muudest koolivälistest ettevõtmistest ei saanud Voorelt kooli käijad eriti osa võtta, sest polnud võimalik hiljem millegagi koju sõita. Õhtul tuli Maarjast viimane buss Voore poole kell seitse.
Kui keskkool läbi sai, viis Piret dokumendid Tallinna sidekooli. Viimasel hetkel avastas ta aga, et Räpina sovhoostehnikumis on avatud täiesti uus eriala, mis on seotud köögi- ja aedviljade konserveerimisega. Huvi toiduainetega tegelemise vastu oli Piretil kodust kaasa saadud, kui ta aitas emal moosi keeta ja mahla aurutada. Tollal oli Räpina kooli direktor Toivo Niiberg, kes on kirjutanud arvukalt raamatuid, ka kääritamise kohta.
Piretile kui maalapsele oligi Tallinn elamiseks natuke hirmutav paik. Nii otsustaski ta Räpina kasuks ja viis dokumendid sealsesse tehnikumi.
“See oli tore ja väga hariv aeg. Saime käia terve nädala kestnud õppereisil Moldovas, mis on suur veinimaa. Et õpilased olid juba täiskasvanud, lubati meil ka ise veine käärima panna. Mis meil algajatena nendest välja tuli, ei mäletagi enam, aga oma pidudel ja sünnipäevade tähistamisel need ikka ära tarvitati,” jutustas Piret.
Noort praktikanti tõmbas Põltsamaale
Tulenevalt eriala spetsiifikast, said õpilased käia praktikal nii Saku kui Tartu õlletehases. Praktiseerida oli võimalik veel Tartu konservitehases ja Põltsamaa Põllumajanduskombinaadis. Võhu veinitehases tuli tegelda tihendite toppimisega korkidesse ning see töö oli üsna ebameeldiv. Põltsamaal käis Piret praktikal korduvalt ja seal meeldis talle kõige rohkem.
Esimesel korral majutati praktikandid seal praeguse Felixi vastas asunud hoone kööktuppa, teistel kordadel kontorihoonesse. Nii Põltsamaa Põllumajanduskombinaat kui ka linn hakkasid Piretile üha enam meeldima ja viimasel praktikapäeval küsis ta tollaselt konserviosakonna juhatajalt, kas neil oleks talle tööd pakkuda. Juhataja vastas, et kohe neil vaba tehnoloogi kohta pole, aga soovitas tal esialgu liinitööle asuda.
Räpina tehnikumi lõpetas Piret 1991. aasta märtsis ja asus seejärel kohe Põltsamaale tööle. Elukohaks sai üürituba eakama proua juures, peagi tutvus ta aga töökaaslaste kaudu oma tulevase elukaaslasega, kes töötas autojuhina ja kel oli korter Pisisaares. “Käisime teineteisel vastastikku külas ja lõpuks kutsus ta mu enda juurde Pisisaarde elama,” jutustas Piret.
Poeg Sten sündis perre 1993. aasta jaanuaris. Tollal veel lastetoetusi ega emapalka polnud ja nii tuli elukaaslase palgaga toime tulla. Lasteaiakoha leidis noor ema pojale Põltsamaal “Mari” lasteaias. Vahepeal läks Piret ise tööle tagasi, nüüd juba uue nimega firmasse Põltsamaa Felix.
Bussiliiklus linna ja Pisisaare vahel oli vilets ning õhtune buss Põltsamaalt Pisisaarde väljus kell 17.10, tööpäev lõppes aga kell viis. Pisisaarest Põltsamaale käimine oli väsitav ja närvesööv ning seetõttu otsustas noor pere osta linna korteri, kus elatakse ka praegu.
Tahaks rohkem perega koos olla
Felixis on Piret aja jooksul mitmesuguseid töid teinud. Alguses lükkas ta küll tagasi mõned pakkumised tagasi, kus oleks olnud võimalik asuda tööjuhi ametisse. Kui majoneesi tootmine Põltsamaale toodi, käis ta seda Tallinnas õppimas, et hiljem teisi välja õpetada. 2001. aastal sündis perre tütar Stella. See lapsepuhkus jäi Piretile lühikeseks, sest Felixist võeti temaga ühendust ja pakuti talle veinimeistri kohta, sest senine veinimeister Tiiu Rell, kes oli selles ametis töötanud 45 aastat, oli otsustanud pensionile jääda. See ettepanek meeldis Piretile väga ja pikalt ta ei mõelnud. Väikese tütre kõrvalt ta kõikidel tööpäevadel kohal olla ei saanud, aga paari-kolme tunni kaupa ta ameti õppimiseks siiski aega leidis. Head tuttavad ning lähedased inimesed aitasid kordamööda väikest Stellat hoida, sest lasteaeda nii pisikesi sel ajal ei võetud.
Nii alustas Piret 2003. aasta aprillis veinimeistri ameti õppimist Tiiu Relli käe all ja alates sama aasta augustist tuli tal iseseisvalt selles ametis tööle asuda. Piret on oma praeguse ametiga väga rahul ja vahel hurjutatakse teda selle eest, et ta liialt palju oma tööle pühendub ja et tema pereelu selle tõttu kannatab. Naise enda sõnul tahaks ta tõesti vahel rohkem perega koos olla ja tihedamini koolis toimuvatel üritustel osaleda, kuhu ka lapsevanemaid kutsutakse. “Aga ka veinivaadid on minu “lapsukesed”, kes vajavad tihti väikest paitust ja head sõna,” ütles ta.
Soovib Põltsamaa veinipäeva traditsiooni taastamist
i
Veinimeistrina peab Piret väga heaks tulemuseks aastakäigu veini “Põltsamaa Tõmmu 2002,” millele järgnes “Põltsamaa Tõmmu 2003”, mis sai esitatud “Eesti Parim Toiduaine 2012” konkursile, kus ta võitis alkohoolsete jookide kategoorias esimese koha. Veel jõudis tarbijateni “Põltsamaa Kuldne 2005”.
Aastal 2010 sai alguse Felixi veinimeistri tihedam koostöö sommeljeedega Tallinnas: ta jagab sommeljeede kooli õpilastele praktilisi veini valmistamise kogemusi. Veinimeister peab mahla käärima panekul jälgima, et sinna lisataks õige kogus suhkrut ja pärmi, et vein saavutaks käärimisprotsessis ettenähtud kanguse, happesuse ja muud vajalikud parameetrid. Ka kääritamise temperatuuri tuleb hoolega jälgida. Veini valmimise järel läheb see järelküpsemisele ehk laagerduma ning ka sellel protsessil tuleb silma peal hoida.
Pireti sõnul tuleb tal veinide käärima panemise ajal suvel mõnikord 14-16 tundi järjest tööl olla. Oktoobris, õunamahla aegu on samuti kiire ja pingeline tööperiood, sest siis algab ka glögide valmistamise ja villimise aeg. Veinimeistri sõnul tuleb veinide kvaliteedi nimel kõvasti pingutada, et tiheda konkurentsiga turul läbi lüüa. “Iga tööpäeva alguses ja lõpus käin ma oma “lapsukesi” ehk veinivaate üle vaatamas, et nendega ikka kõik korras oleks,” rääkis ta.
Pireti nägemus on, et Põltsamaa veine võiks laialdasemalt tutvustada ja varasem väga populaarseks osutunud veinipäeva traditsioon tuleks taastada. Piret Karu osaleb ka Haapsalus igal aastal juuni algul korraldatava koduveinikonkursi žüriis. Tänavu toimuvad Haapsalus ka Itaalia veini päevad, kus saavad osaleda kõik linna elanikud. Veinimeister märkis, et ka Põltsamaa veinipäeva traditsiooni võiks taaselustada ja kaasata ka mõne teise veine tootva riigi. Samas hindab ta kõrgelt Põltsamaal aasta tagasi alguse saanud kohvikutepäeva traditsiooni.
Felixi töötajatele on suvised linnas toimuvad üritused väga olulised, sest suvel nad tavaliselt puhkust ei saa. Siis on kiire kurkide konserveerimise aeg. Veinitegijad puhkavad enamasti aasta alguses või varakevadel. Piret tunnistas, et kuhugi kaugemale ta reisida ei saaks, sest kardab väga lennata. Pireti õde elab aga Soomes ja nii palju leiab ta ikka aega, et aastas korra või paar seal käia saaks.
Tunnustus annab tahet jätkata
Piret Karu lausus, et kui teda Felixis vajalikuna nähakse, siis on ta valmis selles ettevõttes tööd jätkama. Küllap soovib sama ka Felixi juhtkond, millele lisab kindlust äsjane tunnustus. Pireti enda sõnul on eriti tähelepanuväärne, et niisugune tunnustus sai talle osaks just väljaspool oma ettevõtet, koostööpartnerite ettepanekul.
“Meie veinid valmivad ju all keldris ja kui seal vaikselt oma tööd teen, ei pane paljud mind üldse tähele. Nüüd on mind nii-öelda „keldrist” välja toodud,” tõdes ta.
Vaatamata meeldivale tunnustusele, Piretile tähelepanu keskpunktis olla ei meeldi. Üheski muus ametis ta vähemalt praegu ennast ka ette ei kujuta. Kui peaks tulema vajadus töökohta vahetada, peaks see ikka tootmisega seotud olema. Suur rändaja ta pole ja näeb Põltsamaad edaspidigi jätkuvalt oma elukohana. Põltsamaa pole ka Voorel asuvast lapsepõlvekodust kaugel ja siit on lihtne vanematel külas käia. Suvisel ajal käivad nad perega päris tihti vanemate juures. Poeg Sten siiski enam palju vanematega koos olla ei saa, sest õpib praegu teist aastat Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžis IT-d ja multimeediat. Põltsamaa ühisgümnaasiumi viiendas klassis õppiv Stella on vanemate rõõmuks veel kodus ja seetõttu saab ka tihedamini vanavanematel külas käia.
Veinimeister soovib, et Eesti inimesed oskaksid rohkem kodumaiseid veine märgata ja hinnata, samuti on oluline, et neid jooke tarkade inimeste kombel mõistlikult tarbitaks.
Ema ja naisena loodab ta, et lastel hästi läheks, et peagi iseseisvat elu alustav poeg Sten elus õige koha leiaks ning ka tütrel koolis ja koolivälises tegevuses hästi läheks.
Iseendale, elukaaslasele ja vanematele soovib ta head tervist, sest kui tervis vastu peab, saab kõike muud elus ise suunata ja paremaks muuta.
Piret Karu elukäik
*Sündis 1970. aasta 16. augustil Põltsamaal
*Agronoomist ema asus tööle praeguse Saare valla territooriumil tegutsenud “Lembitu” kolhoosi
*Lapsepõlvekodu asub Voore ja Torma vahel, varasemas Raja, praeguses Jaama külas
*Piretiga koos kasvas temast kaks aastat noorem õde
*Lasteaeda ümbruskonnas polnud, õdesid hoidsid vanaemad
* Koolitee algas Leedimäe kaheksaklassilises koolis, mis hiljem Voore põhikooliks muudeti
*Pioneeriajast on meelde jäänud suvised laagrid Rannal
*Pärast põhikooli lõpetamist jätkas õpinguid keskkoolis, seejärel Räpina tehnikumis, kus õppis aedviljade konserveerimist
*1991. aasta märtsis sai temast Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi töötaja
*Poeg Sten sündis perre 1993. aastal, tütar Stella 2001. aastal
*2003. aasta kevadel hakkas Tiiu Relli käe all veinimeistri ametit õppima
*2003. aasta sügisest alustas iseseisvat tööd veinimeistrina
*Sommeljeede assotsiatsioon valis Pireti tänavu talvel aasta tegijaks
i
TOOMAS REINPÕLD
