Niisugust väljendit tuleb kasutada väga lokkavast biotsönoosist rääkides, millest jutustas hiljuti loodusõhtul Valdek Udris. Borneo vihmametsas tuli endale teed raiuda matšeetega, pidi palkama teejuhi, kelleta poleks sellest džunglist üldse suudetud välja tulla. Riideid tuli pesta iga päev, aga ega need ei kuivanud, tuli märjalt selga tagasi panna.
Meil on küll põlismetsi ja soid, kuhu inimjalg harva satub, aga meie koosluste kohta on “metsik” öelda liiast. Meil lihtsalt ei ole nii palju päikest, mis looduse kiirkorras kasvama paneb! Borneol saab kolm riisisaaki aastas…
Aga kui suvel olla nädalakegi kodust ära, siis naastes võib metsikut rohukasvu näha küll ja esimene asi ongi niidukiga jahmerdada. Ma ei tea, kas seda, et nurmkanapaar majaukse ees nokitses ja hiljem veel ennast näitas, võib pidada selle märgiks, et linnud õue juba metsiku looduse osaks on hakanud pidama? Igal juhul lidusid nad uksekägina peale
kaugemale.
Mina pean oma lähiümbruse kõige metsikumateks taimedeks kreeke, kes ikka võrseid ajavad, kuigi olen neid maha raiunud ja välja juurinud. Eriti ärritav on, kui lopsakas konditsioonis kreek sirutab end välja tigeda tikripõõsa keskelt. Kuidagi ei luba ta seal endale läheneda, mõlemad ju torgivad. Kui kreegi seisukohalt vaadata, on see nutikas valik!
Aastaid tagasi kinnitas üks sõber, korjates meie luitelistelt väljadelt kassiristikuid, et meil on vabalt kasvavaid kooslusi veel küll.
Saksamaal olla kõik üles haritud ja kui kuskile tee äärde nõges ilmub, on see sensatsioon ja tal pole pikka pidu. Mis kõrvenõgesesse puutub, siis meil teda punasesse raamatusse kanda ei tule. Ainult mul on talle palve, et ta kevadel väheke varasem oleks, et saaksin talvetüdimusest üles turgutamise tee ära õigel ajal ära teha. Edaspidi on temast ju ainult tüli, kui just kanu ei kasvata.
Kes hoolikas on, võib nõgest ju nii väetisena kui kahjuritõrjes kasutada.
Õunapuude metsikust sai ka vähendatud. Senini oli kahju oksi lõigata – madalatelt okstelt hea õunu korjata ja iga oks tundus puule väga vajalik olevat. Kui püstitus küsimus, kas ikkagi see või too oks maha võtta, olid poolt- ja vastuargumendid võrdsed, otsust teha võimatu! Seekord järgisin naabri ettevõtmist, kes koos pojaga armutult alumisi oksi maha saagis! Nüüd saab puude alt palju paremini niita ja lihtsalt käia, ei pea kartma, et mõni oks silma torkab!
Mis aga õunasaaki puutub, siis seda jääb enamasti üle ja pole kuskile panna. Niisiis aitab võrade kujundamine vältida ka asjatut tööd sügisel, ei pea nii palju õunu kuskile jalust ära vedama või siis keldrisse veetud mädanema läinud õunu sorteerima. Jääb rohkem aega metsiku looduse jälgimiseks ja teatud ala kultuuristamispüüeteks!
EHA NÕMM
