Täna möödub märtsiküüditamisest 65 aastat. Neid, kes siis kaugele külmale maale viidi, pole meie hulka enam palju jäänud, kuid see, mida nad pidid läbi elama, jääb alatiseks meiega nende kirjades, mälestustes ja juttudes. Me ei tohi seda kunagi unustada.
Raamatut “Lugusid ja asju Võtikverest” koostades sattus minu kätte märtsiküüditamise ajal Siberisse saadetud Võtikvere küla Kiipsaare talu perenaise Alma Tõnissoo kiri sõbratar Helenele. Alma saatuseks oli kaotada mees ja lapsed 1944. aastal. Tema mees hukkus sõja jalust põgenemisel ning tütred sattusid koos taganevate väeosadega Saksamaale. Naine ise küüditati aga 1949. aasta märtsis külmale maale.
Peremees hukkus
1944. aastal Saksa valitsuse ajal välja antud valla talundilehel on Kiipsaare-Putkestiku talukoha suuruseks kirjas 84,9 hektarit, millest põldu oli 35,15, heinamaad 24,7, karjamaad 12,7 ja muud maad 12,35 hektarit. Külvi oli kirjas 2,5 hektarit rukist, 2,25 hektarit nisu, 3,5 hektarit otra, üks hektar kaera ja kartulit kasvatati 0,75 hektaril. Põldheina oli niiteks 7,5 ja karjatamiseks 6,5 hektarit, kesa all seisis 1,5 hektarit ja söötis 9,4 hektarit. Söödajuurikaid oli 0,1 ja köögivilja 0,15 hektaril.
Loomadest oli talundilehel kirjas hobune, viis lehma, kaks mullikat, neli vasikat, pull, siga ja kesik, kaheksa lammast ja neli talle ning neli kana.
Eduard Tõnissoo oli sündinud 1891. aastal. Ta abiellus 1923. aastal Kastre-Võnnu vallast pärit Alma Elisabet Kullakuga. 1937. aastani kandsid nad perenime Tõnisson. Neil sündis kaks tütart – Virve ja Lehte Mall.
Alma vanemad olid 1871. aastal Põltsamaal sündinud Jaak Kullak ja 1871. aastal Torma vallas sündinud Alviine Kullak.
Repressioonid algasid juba varem
1944. aasta septembris oli pere sõjapakku minnes parasjagu Ulvil, kui põgenikevoori ründas Vene lennuk. Peremees hukkus. Tütred läksid koos teiste põgenike ja taganevate väeosadega edasi. Alma Tõnissoo jäi maha meest matma. Ja sattus peagi Nõukogude võimu repressioonide küüsi.
1944. aasta 26. septembril määras valla täitevkomitee esimees Jakobson kellegi Oili Maraniku Kiipsaare talu peremehekohustustega hooldajaks ja samas ka talus töötegijaks. Võimalik, et Almat ajutiselt kodus toimetamas polnud, muidu poleks ehk võõrast määratud.
Punavõim ei viivitanud selle suurtalu rüüstamisega. Juba 1945. aasta veebruaris vähendati Alma Tõnissoo talumaa 84,9 hektarilt 6,4-le ning 1945. aasta 6. juunil tunnistati naine ka kulakuks ja rahvavaenlaseks.
Ühtedel andmetel vähendati talu 77 hektari võrra, teiste järgi võeti ära 78,2 hektarit ning perenaisele jäeti 6,7 hektarit.
Konfiskeeriti rehi koos rehealusega, kolm küüni, saun, ait ja kelder, hobused, kaks õhva, siga, neli lammast, kaks viljaniitjat, kaks heinaniidumasinat, looreha, kultivaator, reaskülvaja ja peaaegu kogu muu vara. Ree ja vankri oli juba enne endale kahmanud uusmaasaaja Kalnin.
1946. aasta andmetel oli Alma Tõnissool põllumaad kaks, heinamaad kaks ja karjamaad üks hektar. Vilja ja kartulit tal maas polnud. Naise kasutada oli kolmandik elumajast, aidast, saunast. Ainsa loomana oli tal mullikas, kanu polnud.
Koju lubada ei tahetud
1949. aasta 25. märtsil küüditati Alma Tõnissoo Siberisse. Äraviimise põhjusena kirjutati: aitas kaasa Saksa okupatsioonivõimu tugevdamisele ja kasutas palgatööjõudu. 1944. aastal oli Alma ülekuulamisel selgitanud, et tema mees põles tulekahjus ja lapsed kadusid teadmata suunas.
1954. aasta dokumendi järgi elas ta Siberis Novosibirski oblasti Kuibõševi rajooni Stalini nimelises sovhoosis number 282 ja töötas tellisetehase valvurina.
1956. aastal ütles ta Siberis miilitsale, et mees hukkus 1944. aastal lennukipommi läbi. Keegi “abivalmis” inimene oli siis juba ka miilitsale “koputanud”, et Alma Tõnissoo tütred läksid Saksamaale ja on sealt Eestisse tädile ehk Alma õele ka kirju saatnud.
Alma Tõnissoo õde Anete Pärlin esitas vähemalt kaks taotlust õe vabastamiseks. 1954. aasta juunis anti Lullikatku külanõukogust nõusolek, et naine võib tagasi tulla. Kohalik vene rahvusest miilits oli sellele aga 1955. aasta veebruaris vastu. Rahuldamata jäeti ka Kõnnu põllumajandusliku artelli “Töörahva Võit” 1956. aasta vabastamisavaldus. Alles 1958. aasta 3. aprillil andis Mustvee rajooni täitevkomitee vabastamiseks loa ja kui ENSV valitsus selle 17. juunil heaks kiitis, vabastati naine sama aasta 27. juunil.
Pärast Alma Tõnissoo küüditamist võeti Kiipsaare talu järelejäänud hooned omavalitsuse valdusse, jäid siis kolhoosile ja läksid 1958. aastal üle Torma sovhoosile.
Kui Alma Tõnissoo 1958. aastal Siberist tagasi tuli, kolis ta Lilastverre oma õe juurde. 1961. või 1962. aastal ostis Alma Tõnissoo endale Voldemar Raamatult Teelahkme kaupluse maja. Kiipsaares elasid uusmaasaajad, neid oli mitu peret.
Alma Tõnissoo ostis maja kahasse Voldemar Normanniga ja laskis ehitada endale maja otsa verandaga eraldi sissekäigu.
Hiljem kolis Normann mujale ja kogu maja jäi Tõnissoole. Hiljem kolisid Alma juurde tema lesestunud õed Elfride Nigol ja Anete Pärlin. 1980. aaastal elas Alma Teelahkmel üksi ja läks 1984. aastal Jõgevale.
i
ÜLO PÄRN
