Veel nõukaajal oli partei a ja o – jagas ametikohti, nahutas töödistsipliini rikkujaid, joodikuid ja muidu laisku. Aga kui parteilane oma eraeluga ummikus oli, tuli partei appi ja suunas kodaniku õigele teele.
NLKPd pole enam rohkem kui kakskümmend aastat. Aga mentaliteet, mille meile pärandas viiskümmend aastat okupatsiooni, istub meis sügavalt sees. Lausa nii hullusti, et selle pisikuga on nakatunud ka noored inimesed, kes sügaval nõukaajal pole elanud ja Leonid Brežnevit vaid filmidest ja piltidelt teavad.
Tänapäeval on paraku nii, et partei võib anda küll ameti, aga mõistust sellega hakkamasaamiseks kahjuks tasuta kaasa ei saa.
Näiteid, kus partei antud ametikoht selle saajat õnnelikuks ei tee, on meie maakonnas päris palju. On neidki, kes mõnekuulise ametis pusimise järel on sunnitud sellelt kohalt lahkuma, sest nad pole oma tööga paraku toime tulnud.
Ja ka neid, kes istuvad oma n-ö soojal toolil edasi, sest see võim, kes nad sellele kohale pani, püsib.
Konkursid on muudetud farsiks
Mullu peeti Jõgevamaal mitu töölevõtukonkurssi, mille võitja oli tegelikult ette teada. Ikka see isik, kel õige partei pilet taskus. Muidugi mindi mõnikord lausa liiale ja vastutavatele kohtadele said kodanikud, kes pole just n-ö kõige teravamad pliiatsid. Meil on lähiajast näiteid, kus partei poolt määratud inimene sai ametis olla vaid kolm nädalat, kui tal tuli lahkuda. Milleks väntsutada inimesi ja anda neile valesid lootusi?
On ka konkursse, kus tuleb ühe tingimusena kirjutada essee, kus kandideerijal tuleb välja tuua oma ideed ja n-ö positiivne programm. Mida arvab konkursil osalenu, kelle kandidatuuri ei peetud sobivaks, kuid kes leiab oma essees välja toodud mõtted hiljem Delfist, kus neid serveeritakse konkursi võitnu ideedena? Milline on niisuguse konkursi sõnum? Laske jalga, kui teil õige partei piletit taskus pole? Kas see inimene julgeb veel kunagi ühelegi töökohale kandideerides oma ideid välja pakkuda? Tõenäoliselt mitte.
Kõigepealt endale poole suurem palk
Aga mida tahtagi, kui pärast kohalike omavalitsuste valimisi on valituks osutunud rahvaesindajate esimeseks tõsiseks tööks komisjonide etteotsa valitud isikute tasu tõstmine varasemaga võrreldes poole võrra. Mida tegelikult tegema tuldi? Kas oma taskuid täitma või piirkonda arendama? Vastus on siililegi selge!
Kas ka see on piirkonna arendamine, kui valimised võitnud erakond puhastab võimule saades kõik omavalitsusele kuuluvate ettevõtete nõukogud ja ametiaja ümber saades ka kõik juhatused opositsiooni jäänud erakonna liikmetest või nendest, kelle on ametisse pannud eelmine võim? Mida me üritame saavutada avalikku sektorit jätkuvalt erakonnastades? Kas meil ikka on nii palju kompetentseid inimesi, et loopida neid iga kolme aasta tagant tänavale ja n-ö omad poisid asemele panna? Mis inimesed need on, kes endaga niiviisi mängida lasevad? Miks me lepime sellise käitumisega ja mille nimel?
Siia sobivad tuntud suhtekorraldaja Meelis Kubitsa sõnad mullu 31. oktoobril Eesti Ekspressis ilmunud artiklist: “Ise oleme lasknud end lammasteks teha.”
Partei käsuliin eelistab kuulekaid käsutäitjaid
Mis me halame, et pole tööjõudu, pole inimesi, kel oleksid säravad ideed ja kes suudaksid ka kohapeal midagi tarka ära teha? Onupoeglik erakondade toiduahel viib n-ö teravad pliiatsid siit minema. Heal juhul Tartusse või Tallinna, aga pahatihti ka üldse Eestist kaugele.
Selle käitumise taga on pidurdamatu tung kõike kontrolli all hoida ja tsentraliseerida. Et demokraatlik riik ei peaks niiviisi toimima, tuleb paljudele tõelise üllatusena. Kas ka tegelikult?
Ülepaisutatud erakondliku toiduahelaga jätkates oleme varsti tõsiselt käpuli. Me ei suuda oma rahva võimalusi kasutada, teeme seda poolikult või loobume täiesti. Me käitume kui poolearulised. Parteilise käsuliini eelistamine kompetentsile on täiesti poolearuline tegevus ja selle tulemusel ei saa me kahjuks siia ajudega inimesi, vaid eeskätt kuulekaid käsutäitjaid.
Head otsustajad! Istuge maha ja vaadake peeglisse! Keda te siin üldse peale iseenda näha tahate? Hunte, karusid, põtru ja metssigu? Et kogu Kesk-Eesti jääkski reservaadiks, nagu Kaarel Tarand ajalehes Äripäev tänavu 24. jaanuaril ilmunud artiklis “Teeme Eesti keskelt tühjaks ja anname loomadele” välja pakkus?
i
HELVE LAASIK
