Märts on meil ikka teatrikuu olnud. Ses mõttes võib öelda, et üleeile veidi ümmargusemat tähtpäeva tähistanud Laile Sukk on õiges kuus sündinud: teatrit on ta alati armastanud ja mitut laadi teatritegemistes ise kaasa löönud.
Jõgeva haigla keldrikorrusel on üks mõnus ja hubane paik: haigla päevakeskus, kus käivad oma päevi sisustamas psüühikahäirete ja vaimupuudega inimesed. Kaks korda nädalas teeb seal Laile Suka juhendamisel proovi näitering.
“Ma võin öelda, et töökoht on mu teine kodu, samuti seda, et töö langeb kokku mu hobiga,” ütles Laile Sukk. “Muidu ma selles ametis nii kaua vastu poleks pidanud. Ja palganumbrile ei saa sellist tööd tehes üldse mõelda.”
Päevakeskuse näiteringi on Laile juhendanud juba 2000. aastast ehk keskuse avamisest alates. Tekstid, mida lavale tuua, kirjutab ta tavaliselt ise mõne muinasjutu või muu süžee alusel.
“Mõnikord läheb öösel uni ära ja tulevad head mõtted. Siis ei jää muud üle, kui tuleb kirjutadagi öösel,” ütles Laile Sukk.
Tema sõnul päevakeskuse klientidele üldjuhul meeldib laval olla. Laile tunneb oma näiteringi liikmeid aga hästi ja teab, kellele missugust ülesannet anda. Kes saab hakkama ka sõnalise osaga, kellele tuleb leida tekstita roll. Kunagises menukas Juku-anekdootidel põhinevas lavastuses piirduski mõnede näitlejate roll lihtsalt pingis istumisega, ent kaasalöömise ja edu saavutamise elamuse said nemadki.
Eduelamused on tulnud mitmesugustelt festivalidelt, kus päevakeskuse näitering on osalenud. Õige mitmel korral on näiteks kaasa tehtud suviti Viljandis toimuval puuetega inimeste kultuurifestivalil, mõned korrad käidi ka Tartus peetaval erivajadustega noorte teatrifestivalil Savilind.
“Siis oli meie seltskonnas nii palju noori inimesi, et sobisime sinna. Nüüd on meil koosseis läinud vanemaks,” ütles Laile Sukk.
Päevakeskuse näitering on edukalt osalenud ka maakondlikel näitemängupidustustel (neid peeti ülemöödunud aastani) ning Jõgeva- ja Tartumaa harrastusteatrite festivalil “Mõhu 2013”.
Patakas tänukirju
Tänukirju siiraste ja südant soojendavate etteastete eest on Jõgeva haigla päevakeskuse näiteringil kogunenud terve patakas. Mitu tänukirja ja eripreemiat on pälvinud ka juhendaja isiklikult. Festivalil “Mõhu 2013” anti talle näiteks tänupreemia tehtud töö eest.
“Seal mängisime Kalju Meilbaumiga kaheinimesetükki “Elust enesest”, milles tegelasteks Juuli ja Maali. Andsime oma esinemisega festivalile särtsu ja vürtsi juurde. Ma pole vist elu seeski nii palju kiita saanud kui siis,” meenutas Laile ja lisas, et tema ja Kalju kavatsevad lavastusega “Elust enesest” üles astuda ka tänavusel festivalil “Maamees naerab”, mida peetakse aprilli alguses Järvamaal Väätsal.
Päevakeskuse näiteringi lavastustes ongi Laile alati ise ka laval: siis saab ta seda, mis seal tehakse, paremini suunata. Mõnes kavas on aga kaasa löönud ka teised päevakeskuse töötajad. Enamasti on Laile lavastused lustlikku laadi, ent ta on välja toonud ka päevakeskuse klientide lapsepõlvelugudel põhineva tõsisema tüki ja luulekava.
Nii mõnigi Laile tuttav on imestanud, kuidas temasugune temperamentne naine üldse saab selliste pisut teistmoodi inimestega töötada: kuidas ta nendega tülli ei lähe ja kuidas tal kannatus ei katke.
“Ju mulle siis midagi kõrgemalt poolt kaasa on antud, mis aitab mul seda tööd teha,” arvas Laile. “Psüühikahäiretega inimestega tuleb osata ümber käia. Sa pead teadma, mida sa neile öelda võid ja mida mitte. Ning mõnikord pead sa nendega ühise keele leidmiseks ka nende tasandile laskuma.”
Loomupärastele oskustele on Laile nüüdseks teadmisi lisaks hankinud. Ta lõpetas Tervise Arengu Instituudi juures tegevusjuhendajate baaskoolituse.
Energilist ja optimistlikku Lailet vaadates arvab nii mõnigi, et tema elu on lust ja lillepidu olnud. Kes nii arvab, see eksib. Laile lapsepõlve – see möödus Tartumaal Igavere lähedal Nigula külas – varjutas ema varajane surm. 11-aastaselt seisis Laile valiku ees, kas minna võõrasse perre kasulapseks, nagu tegi noorem õde, või jääda koos vanema õega isa juurde. Ta valis kojujäämise. Aga see tähendas, et tuli riiete ja koolitarvete jaoks suvel ise raha teenida. Kolmeteistaastaselt oli ta juba kolhoosi karjatüdruk: tõusis hommikul kell viis, et viiskümmend lehma oma hoole alla võtta.
Kapsaistutamisest lehmalüpsini
“Kolhoosis olen ma igasuguseid töid teinud, karjas käimisest ja kapsaistutamisest lehmade lüpsmiseni välja. Võib-olla oleks pidanud esimehe ameti ka ära proovima: äkki oleks just see kõige paremini sobinud,” sõnas Laile muiates.
Põhikoolis käis ta Maarja-Magdaleenas, keskhariduse omandas Jõgeva kaugõppekeskkoolis. Hiljem tõigi elu ta Jõgeva kanti. Siin on ta töötanud nii lasteaiakasvataja, poemüüja kui ka baaridaamina. Elupaigaks oli tema perel kaua aega Kurista, viimased veerand sajandit on ta koos abikaasa Andresega Kuremaa järve ääres Mooritsa külas elanud.
Teatritegemine ja muul viisil rahva ees esinemine on saatnud Lailet kogu elu. Sugulased olla meenutanud, et kui Laile lapsepõlvekodus piknikku peeti, siis laulsid suguvõsa täiskasvanud naljahambad igasuguseid lorilaule ette ja kolme-nelja-aastane Laile laulis neid järele, taipamata midagi nende sobimatusest nii noore neiu suhu. Täiskasvanutel oli muidugi lõbu laialt.
Algklassides juhtus Lailel olema klassijuhataja, kes armastas uhkeid esinemiskavu kokku panna, ning loomulikult oli ka Lailel neis oma roll. Hiljem lasteaias töötades hakkas ta juba ise lastega näitemängu tegema. Lavastajakätt proovis ta ka oma tütre Krista ja teiste Kurista laste peal.
Aastakümnete jooksul on Laile kaasa teinud õige mitmes harrastustrupis ja mänginud neis üle neljakümne rolli. Õnnestunuimaks peab ta peaosa Hella Wuolijoe “Niskamäe naistes”. Selle tüki tõi kadunud Ene Pastarus Jõgeva kultuurimaja näiteringiga välja 35 aastat tagasi.
“Kui “Niskamäe naised” välja tuli, andsime kohe kaks etendust järjest, aga ikka kogunes vaadata tahtjaid nii palju, et tuletõrje ei lubanud ohutuskaalutlustel kõiki inimesi sisse lasta,” meenutas Laile.
Kui “Niskamäe naistes” tehtud roll oli tõsine, siis naljakama poole pealt on Lailele enam meelde jäänud kingsepaemanda roll Raivo Adlase poolt Palamuse amatöörteatriga välja toodud vabaõhulavastuses “Tagahoovis”. Seda mängiti Rehe-Möldre aida õuel 2004. aasta suvel.
“Kingsepaemanda rolli tuli mängida hea maitse piiril balansseerides. Adlas arvas, et keegi peale minu polekski nõus olnud sellist asja ette võtma. Selleks peab julgust olema,” ütles Laile.
Raivo Adlasega ongi ta enda sõnul lavastajatest kõige rohkem koostööd teinud. Kaks aastat tagasi sai ta aga sealsamas Palamusel toreda koostöökogemuse lavastaja Madis Kalmetiga. Tema käe all ja MTÜ Look eestvedamisel toodi välja Toomas Suumani kirjutatud “Nõiutud kevade”, milles tegid kaasa nii kutselised kui ka harrastusnäitlejad.
Professionaalsete näitlejatega koos mängimine oli Lailele suur elamus. Lisaks temale endale tegi aga tükis kaasa ka tema motoroller: tüki avastseenis sõitis näitleja Alo Kõrve sellega mänguplatsile.
Kaasa on teinud Laile ka Jõgeva Linna Teatri ja Tabivere harrastusteatri trupis. Hea koostöö seob teda praegu Sadalas tegutseva harrastuslavastaja Valdi Reinasega.
“Kui Valdilt nõu küsin, saan abi alati,” ütles Laile.
Rõõmu allikad
Ilma teatritegemiseta ei oskaks ta enda sõnul üldse olla. Aastakümneid tagasi tekkis tal isegi plaan Viljandi kultuurikooli lavastamist ja näitlemist õppima minna, aga plaaniks see jäigi, sest Laile oli siis juba pereinimene ja kodunt kauaks ära minna tundus liiga keeruline. Sissesaamiseks sooritada tulev ajalooeksam oli ka hirmutav. Aga selle tunde, mis valdab “päris” teatri laval seistes, on Laile siiski kätte saanud. Raivo Adlas tõi 11 aastat tagasi Palamuse amatöörteatriga August Wiera 150. sünniaastapäevaks välja lavastuse “Udumäe kuningas” ja viis selle näha ka Tartusse Vanemuise väikesesse majja.
Sealsel laval mängida oli tõesti omaette elamus.
1990. aastate teisel poolel tuli Laile teatritegemistesse sisse pikem paus. Tal diagnoositi eluohtlik haigus ja tuli üle elada raske operatsioon. See küll õnnestus, ent tagasitee tervete, tegusate ja optimistlike inimeste sekka oli pikk ja vaevarikas.
“Igaüks tahaks ju ühe ropsuga terveks saada, aga tegelikult edenevad asjad aegapidi. Kummardada ei saanud ma näiteks mitu aastat. Oli vaja suurt tahtejõudu, et sellest olukorrast välja tulla. Aga kui mul siis esimene lapselaps sündis, olin juba nii tugev, et jaksasin teda hoida,” meenutas Laile.
Tütar Krista, kunagine esimene Vooremaa kaunitar ja praegune Paide ühisgümnaasiumi algklassiõpetaja, ning tema lapsed Johann-Gregori (15) ja Johanna-Liisa (11) on praegu Lailele kõige suurema rõõmu allikaks.
“Lapselastega ajame mitu korda nädalas telefonijuttu ja meie juures Mooritsalgi käivad nad iga kuu mõne korra. Suvel aga ongi nad põhiliselt maal. Käime järvel kalal ja päevitamas ning teeme muid mõnusaid asju,” ütles Laile.
Talle endale meeldib suvel kõige rohkem paljajalu murul käia.
“Talvel tuisuga mõtlen küll, et oli meil vaja omal ajal sinna metsa ronida, aga suvel on küll hea pärast linnas veedetud päeva metsavaikusse välja puhkama minna,” tunnistas Laile ja lisas, et kodus on ta üldse hoopis teine inimene: tükk maad mõtlikum ja kurvameelsem.
“Aga see kurbus jääb minust koju, seda ma kaasa ei võta,” kinnitas Laile.
Nii et Jõgeva haigla päevakeskuses tuntakse ikka päikeselise loomusega Lailet, kes kõik soovijad näitemängu tegema paneb, koos kunsti- ja käsitööringi juhendaja Piret Männistega keskuse klientidele odaval viisil söögitegemist õpetab ning muudeski ettevõtmistes kaasa lööb. Päevakeskuse töötajad ja kliendid ongi teatud mõttes nagu üks pere: nad veedavad ju päris suure osa oma ajast koos. Ühiselt tähistatakse rahvakalendri tähtpäevi ja sünnipäevi, suvel tehakse aga koos kolmepäevane ekskursioon. Üks päevakeskuse inimestest tuli ka allakirjutanu jutule ja ütles: “Kirjutage ometi meie Lailest! Ta teeb nii ilusat tööd.” Nii see portreelugu sündiski.
Helbe Karukäpp, Jõgeva haigla päevakeskuse juhataja:
Laile on särav ja väsimatu. Ta oskab uskumatult hästi kaasa elada nende inimeste rõõmudele ja muredele, kellega ta tegeleb. Ta muudab nende maailma avaramaks.
Piret Männiste, Jõgeva haigla päevakeskuse tegevusjuhendaja:
Laile on särtsakas, aktiivne ja suure empaatiavõimega inimene ning väljapeetud daam. Ta on hea organiseerija, aga tema seltsis saab alati ka nalja.
i
RIINA MÄGI
