Pole ju meie laiuskraadil põrmugi normaalne, et tali tuleb jaanuaris ja läheb veebruaris, pannes looduse kevadeootele.
Rändlinnud on selliste ilmatrikkidega harjunud ja oskavad soodsamaid tuuli oodates ranniku ja sisemaa vahel lennumanöövreid teha, kuigi julgemad kuldnokad vilistavad juba hoolega.
Talveunele mõistetud neljajalgsed on endaga rohkem hädas, sest neid ähvardab varase virgumise korral näljasurm. Üsna suures segaduses on olnud ka inimeseloomad, kes ei mõistnud midagi peale hakata liigpika sügise ega ka pooles talves saabunud kevadilmadega. Kärsitus puges hinge, sest midagi peaks ju ometi väljas tegema, kui lund ja õiget külmagi pole! Peenramaale minna oli aga tõesti veel vara…
Nüüd lahendas ilmataat probleemi ja tõmbas kiirustavale loodusele pisut pidurit. Tulgu ikka kõik omal ajal või natuke hiljem, nagu meil siinkandis kombeks: kõigepealt lombid, siis päike ja kuivatav tuul, siis jälle pisut lund ja uued lombid. Ega puud või märtsis lehte minna ega sirel enne maipühi õitseda. Põhjamaine kevad on pikk, ootuse- ja üllatusterohke!
18. märts 2014
