1969. aasta veebruaris saabus Palamusele Tallinnfilmi võttegrupp eesotsas režissöör Arvo Kruusemendiga, et alustada “Kevade” filmimist. 45 aastat hiljem, veebruaris 2014 oli Arvo Kruusemendil tuttavasse paika taas asja: ta sai vastse Palamuse valla aukodanikuna kätte vastava tunnistuse ja meene.
Pidulik sündmus leidis aset 21. veebruari õhtul Palamuse rahvamaja saalis.
“Sellessamas ruumis vaadati “Kevade” võtete ajal üle filmitud materjali,” meenutas Arvo Kruusement aukodaniku tunnistust kätte saades. “Kui kõik need, kes toona selles ruumis viibisid, teaksid, mis siin praegu sünnib, oleksid nad kindlasti väga rõõmsad. Filmikunst on ju ikka olnud kollektiivne looming, nii et mulle osaks saanud tunnustus on alati ka tunnustus mu kolleegidele. Me vist ei ole Palamuset ja Lutsu alt vedanud. Aga me andsime “Kevadet” tehes ka maksimumi.”
Arvo Kruusemendi koolitee algus oli tema enda sõnul üsna sarnane Paunvere koolipoiste omaga, ehkki Lutsu kooliajast oli siis juba mitu aastakümmet mööda läinud.
“Esimesed kaks klassi lõpetasin Tapa lähedal Koigi algkoolis,” meenutas Arvo Kruusement. “Nädala sees ööbisin koos teiste poistega koolimaja teisel korrusel internaadis. Lõunasupi keetis meile kooliteenija ning tema tegi meile hommikuti ja õhtuti ka kuuma teevett. “Teeprügi”, mesi, moos ja teekõrvane olid kodunt kaasas. Kui teise klassi lõpetasin, kolisime perega Huljale ja ma hakkasin käima Kadrina koolis, kus olid juba nüüdisaegsemad olud.”
Pärast algkooli lõpetamist asus Kruusement õppima Rakveres Pikal tänaval tegutsenud kaubanduskeskkooli. Parasjagu käis sõda, osa kooliruume olid sõjaväe poolt hõivatud ning koolis käidi vahetustega. See tähendas üsna lühikesi koolipäevi ja rohkesti vaba aega. Kruusement sisustas seda raamatukogust laenutatud raamatute lugemise ja kinos käimisega.
“Lugesin põhiliselt Põhjamaade romaanisarja kuuluvaid teoseid, näiteks Knut Hamsuni ja Selma Lagerlöfi romaane. Mind paelus ka Fjodor Dostojevski looming: Eesti aja lõpus anti välja terve Dostojevski kogutud teoste sari. Need olid muidugi üsna sünged raamatud,” meenutas Kruusement. “Kinos käisin enamasti sealsamas Pikal tänaval tegutsenud Skalas, mis nõukogude ajal Sädemeks ümber nimetati. Seal jooksid sõja ajal UFA stuudio filmid, milles tegid kaasa Viini koolkonna näitlejad, nagu Heinz Rühman, Theo Lingen, Paul Hörbiger jt. Muusikafilmides olid peaosades Marika Rökk ja Zarah Leander. Need filmid paistsid silma väga heade näitlejatööde poolest. Mõnikord käisin kinos suisa viis korda nädalas. Sissepääsu eest maksin kassatädile kodunt kaasa toodud kanamunadega.”
Kinoinstituuti jäi minemata
Arvo Kruusemendi filmihuvi oli juba tollal nii suur, et ta üritas valmis kirjutada isegi ühe filmistsenaariumi. Ja just Oskar Lutsu jutustuse “Soo” põhjal: sellest ilmus sõjaaja lõpus uus trükk.
“Stsenaarium jäi mul küll pooleli, aga kui selle ükskord aastakümneid hiljem pööningult leidsin, siis tõdesin, et see polnud sugugi halvasti välja kukkunud,” ütles Arvo Kruusement.
Pärast kaubanduskeskkooli ehk hilisema nimega arve- ja plaanindustehnikumi lõpetamist töötas ta lühikest aega Rakvere 1. keskkooli majandusjuhina, ent juhuslikult näppu jäänud ajalehekuulutus andis talle mõtte astuda Tallinna Teatriinstituuti. Sealt liikus ta koos mitme õpingukaaslasega edasi tunduvalt suuremasse kooli — Moskvasse Lunatšarski-nimelisse Riiklikku Teatrikunstiinstituuti (GITIS), kus avati
“GITISesse õppima minnes lootsin salamisi, et saan sealt mõne aja pärast kinoinstituuti ehk VGIKi üle minna. Hiljem, kui selle õppeasutuse eluga natuke lähemalt tutvuda sain, loobusin aga sinna pürgimast. Leidsin, et GITISes on õpe palju sisukam. Seal olid meie õppejõududeks tsaariaegsed targad ja nõudlikud mehed, kes andsid meile põhjalikud teadmised kirjanduse, dramaturgia ja näitlejameisterlikkuse alal. Ning kui olid tark õppima, siis võisid saada ka režissöörioskused,” meenutas Kruusement.
1953. aastal suunati ta koos teiste eesti stuudio lõpetajatega tööle Tallinna Draamateatrisse. Sealt kutsuti ta seitsme aasta pärast Pärnu Draamateatrisse, esialgu lavastajaks, seejärel juba peanäitejuhiks. Pärnus töötamise aeg jäi siiski lühikeseks: 1964. aastal lasti ta sealsest teatrist lahti.
“Tallinnfilmi juures tegutses sel ajal Leida Laiuse juhendatav õppestuudio ning mina võtsin selle lõpetajad Endlasse tööle. See tähendas aga, et mõned vanemad ja vähem hõivatud teatriinimesed tuli lahti lasta. Mind süüdistati selles, et ma lõhun teatrit, aga tegelikult kandsid minu tööle võetud noored — Tiia Kriisa, Arvi Hallik, Peeter Kard ja teised — mitu järgmist aastakümmet Pärnu teatri repertuaari,” rääkis Kruusement.
Tolmunud leid
Mõne aja pärast juhtus ta kokku Tallinnfilmi direktori Nikolai Danilovitšiga. Kui viimane kuulis, et Kruusement on erialase tööta, kutsus ta teda filmistuudiosse.
“Teie võtsite meie noored tööle, meie võtame teid, kui soovite,” sõnas direktor.
Esimesed filmitegemise kogemused sai Kruusement filmide “Kirjad Sõgedate külast” ja “Viini postmark” teise režissöörina tegutsedes (nende filmide põhilavastajateks olid vastavalt Jüri Müür ja Veljo Käsper), ent seejärel tahtis ta juba päris oma filmi teha. Kui nad parasjagu Tallinnfilmi toimetaja Mats Traadiga aru pidasid, mis materjal selle aluseks võiks saada, astus ligi stuudio peatoimetaja Lembit Remmelgas ja ütles: “Kuulge, siin kapis ootab juba aastaid “Kevade” stsenaarium. Võtke ja tehke ära!” Lause kuuldavale toonud, siirdus Remmelgas Harju tänava baari, et seal tavapärane “pits kohvi” teha, Mats Traat, kes toimetajatetoa kappi hästi tundis, otsis aga kibekähku nimetatud stsenaariumi välja, lõi selle tolmust puhtaks ja esitas kohe küsimuse: “Kuule, aga kellega me selle filmi teeme, kas laste või näitlejatega?”
“Pea, pea, ma tahan enne ikka teada, misasi see üldse on!” vastas Kruusement.
Tutvunud põhjalikult Kaljo Kiisa ja Voldemar Panso stsenaariumiga (tõsi, viimase teened selle valmimisel olnud küll üsna napid) ja teinud selgeks selle ümberkirjutamise vajaduse, sõitis Kruusement 1968. aasta mais Palamusele.
“Just siis, kui olin vana kihelkonnakoolihoone juures ja jõe ääres ringi vaadanud ning kirikutorniski ära käinud, jõudsin äratundmisele, et ma tahan “Kevadest” filmi teha. Pildid hakkasid mu silme ees nii elavalt jooksma, et oleksin hea meelega kohe lapsed kohale toonud ja filmima hakanud,” rääkis Arvo Kruusement.
Tegelikult läks kaamerate käivitamiseni aga veel aega. Enne tuli liiga teatraalne ja laialivalguv stsenaarium ümber teha, leida osalised jne. Kui aga 45 aastat tagasi tõesti filmitegemiseks läks oli Kruusemendi sõnul abiks vaat et kogu Palamuse. Kool võttis lapsnäitlejad oma “tiiva alla”, kolhoos varustas võttegruppi toidukraamiga, kohalikud elanikud pakkusid filmirahvale öömaja.
“Olen siinsele rahvale väga tänulik, et nad meid nii “Kevade” kui ka selle järgede “Suve” ja “Sügise” filmimise ajal välja kannatasid,” sõnas Arvo Kruusement. “Filmiinimesed on ju üldiselt rahutu, lärmakas ja tülikas seltskond.”
Ehkki Kruusement on režissöörina teinud ühtekokku seitse filmi, on esimene, mis rahvale tema nime kuuldes meenub, ikkagi “Kevade” või siis “Kevadest”, “Suvest” ja “Sügisest” koosnev filmitriloogia kokku võetuna. “Kevade” tunnistasid filmiajakirjanikud 2002. aastal kõigi aegade parimaks eesti filmiks, 2012. aastal, eesti filmi sajanda sünnipäeva tähistamise aegu valiti “Kevade” internetihääletuse teel sajandi rahvafilmiks. Nii et üldiselt võib Arvo Kruusemendi filmiloojasaatust õnnelikuks pidada. Ehkki meelakkumine režissööritöö mõistagi polnud.
13 instantsi
“Kui mind aeg-ajalt Balti Filmi- ja Meediakooli loengut pidama kutsutakse, siis kogen, et praegustele noortele on keeruline seletada, mis aeg ja mis olud need olid, milles mina ja mu kaasaegsed filme tegime,” nentis Arvo Kruusement. “Nad ei saa näiteks kuidagi aru, miks tekkisid mul filmi “Karge meri” tehes suured probleemid selle tõttu, et filmi peategelane oli pastori tütar. Aga nõukogude ideoloogia järgi oli usk oopium rahvale ja pastori tütart ei tohtinud positiivses valguses näidata!”
Iga filmiga on Kruusemendi sõnul seotud oma lugu, oma rõõmud, mured ja jamad.
“Peeter Simm sai ükskord kokku lugema hakates 13 instantsi, kel oli omal ajal õigust öelda, kuidas režissöör oma filmi peaks tegema. Ma ei tea, kust ta nii palju sai, ma lugesin ka ja sain 11. Üks ütles, et kärbi siit, teine, et pane sinna midagi juurde, ja sina pidid kõigi nende vahel laveerides kuidagi hakkama saama. See oli ju absurditeater!” ütles Kruusement, lisades, et “Kevade” jäi suurematest jamadest imekombel peaaegu puutumata.
Ühe korra elus on Kruusement pidanud filmi valmis tegema ka sunniviisiliselt: selleks, et Tallinnfilmi finantskrahhi ära hoida. Režissöör Olav Neuland kulutas nimelt 1980. aastate keskel “Näkimadalaid” filmides raha tunduvalt rohkem, kui eelarve ette nägi, ning üleliidulise kinokomitee finantsosakonna juhataja Ivanova oli nõus võla “korstnasse kirjutama” ainult siis, kui stuudio teeb filmiks tema poja Nikolai Ivanovi stsenaariumi. Filmi tellijaks oli Kesktelevisioon ja režissööriks nõuti just Kruusementi. Nii sugeneski viimase loomingulisse biograafiasse poliitiline detektiivfilm “Bande”, mis mõjub teiste tema linateoste hulgas täieliku võõrkehana.
Ent eestlaste enamiku jaoks on Kruusement siiski mees, kes tegi Lutsu suurepärased teosed samaväärseteks filmideks. Palamuse võlgnebki oma tuntuse eest tänu mitte ainult Lutsule, vaid ka Kruusemendile. Sestap polnud midagi imelikku selles, et talle Palamuse valla aukodaniku tiitel omistati.
“Siin, Palamusel on alati tore käia. Siin pole ju lihtsalt oldud, vaid seda paika iga kandi pealt jäädvustatud ja jäädvustatut montaažilaua taga korduvalt üle vaadatud. Nii et siinsed vaated on mulle n-ö pealuusse taotud,” ütles Arvo Kruusement.
Arvo Kruusemendi elukäik
Sündis 20. aprillil 1928 Lääne-Virumaal Hulja külas
Lõpetas 1942 Kadrina algkooli ja 1947 Rakvere kaubanduskeskkooli (hilisema nimega arve- ja plaanindustehnikum)
Õppis 1947-1948 Tallinna Teatriinstituudis
Lõpetas 1953 Moskvas A. Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) eesti stuudio
1953-1959 töötas V. Kingissepa nimelises TRA Draamateatris, seejärel stažeeris Leningradi M. Gorki nimelise Riikliku Akadeemilise Suures Draamateatri peanäitejuhi Georgi Tovstonogovi juures
1962-1964 töötas L. Koidula nimelises Pärnu Draamateatris, algul lavastaja, siis peanäitejuhina
1965-1991 stuudio Tallinnfilm režissöör
On lavastanud mängufilmid “Kevade” (1969), “Don Juan Tallinnas” (1971), “Suvi” (1976), “Naine kütab sauna” (1978), “Karge meri” (1981), “Bande” (1985) ja “Sügis” (1990), olnud kahe filmi teine režissöör, kolme filmi stsenarist, teinud paar dokumentaalfilmi ning mänginud filmides hulganisti kõrval- ja episoodilisi rolle.
Arvo Kruusemendi elutööd on tunnustatud Valgetähe III klassi teenetemärgiga (2000), Eesti Kultuurkapitali elutööpreemiaga ja Tartu ülikooli poolt välja antava Rahvusmõtte auhinnaga
2014. aastast Palamuse valla aukodanik
Ain Lutsepp, Eesti Draamateatri näitleja, Tõnissoni osatäitja filmides “Kevade”, “Suvi” ja “Sügis”:
Mul on hea meel, et sain noore poisina tundma seda ausat ja karmi meest, kellega kohtumine sai määravaks minu edaspidises elus. Tema oli esimene, kes ütles, et ma võiksin lavakooli minna, kuigi mul endal seda mõtet sel hetkel peas polnud. Minu elusaatus on tänu Arvo Kruusemendile ja Eesti sajandifilmile “Kevade” kujunenud just selliseks, nagu ta on kujunenud. “Kevade” võtete ajal ei osanud ma küll sellist tulevikku ette näha. Mul oli lihtsalt rõõm osaleda selle filmi tegemisel Arvo Kruusemendi käe all. Aitäh, Arvo! Palju õnne ja jõudu sulle!
i
RIINA MÄGI
