Noor-Eesti esimese almanahhi ilmumise sajanda aastapäeva eel, 2004. aasta 1. mail sai Eestist Euroopa Liidu täieõiguslik liige. Gustav Suitsu poolt selles almanahhis esitatud üleskutse “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks” oli viimaks tõeks saanud. Tänavu möödub Eesti liitumisest Euroopa Liiduga kümme aastat. Oleme kümne aasta võrra vanemad ja targemad ning oskame nüüd selgemini näha samme, mis on vaja teha, et Eesti Euroopaga lõplikult lõimuks.
Euroopa-suunaline ühendus hädavajalik
Julgeoleku seisukohalt on kolm tähtsat valdkonda, kus lahti ühendamine Venemaast ja ühendamine Euroopaga on hädavajalik.
Esiteks elektrivõrkude desünkroniseerimine Venemaa elektrisüsteemist ja ühendamine Mandri-Euroopa sünkroonalaga. Eesti elektrisüsteem ühendab omavahel Eestis paiknevad elektrijaamad, võrguettevõtjad ning elektritarbijad. Eesti elektrisüsteem omakorda kuulub aga suurde sünkroonselt töötavasse ühendsüsteemi BRELL, mille moodustavad Eestiga vahelduvvooluliinide abil ühendatud naaberriigid Läti ja Venemaa ning omakorda nende naabrid Leedu ja Valgevene.
Alates 2006. aasta lõpust on Eesti ja Soome vahel ka alalisvooluühendus tänu merekaablile EstLink 1, millel on sümboolne tähendus Balti riikide ning Põhjamaade elektrisüsteemide ühendajana. EstLink 2 kaabel alustab tööd juba sel aastal. Euroopa Liidu eelarves on rahastus ka Eesti-Läti kolmanda elektriühenduse ehitamiseks, mis peaks omavahelisi sidemeid veelgi tugevdama.
Oluline ka energiajulgeolek
Põhjamaadega ühendamine ja elektriturgude avanemine on oluline tarbijale, kellel tekib suurem valikuvõimalus, elektrivõrkude desünkroniseerimine ja ühendamine Mandri-Euroopa sünkroonalaga on oluline aga meie energiajulgeolekule. Teades, kuidas toimub elektrisüsteem, võib keegi praegu Venemaal piltlikult öeldes kangi tõmmata ja selle tagajärjel kaob Balti riikidest vool. Loomulikult kaob vool selle tagajärjel ka Venemaal, aga siiski on see meie jaoks suur risk. Ühendamine Mandri-Euroopaga viib sellise riski miinimumini.
Lisaks sellele on meile oluline, et ka Läti ja Leedu avaksid oma elektriturud lõplikult ja Eesti saaks osa nii Läti hüdroenergiast kui ka Soome tuumaenergiast. Meie oleme Euroopa ees võetud kohustused täitnud ja tänu sellele on meie elektriturg Põhjamaade tasemel. Sama ei saa aga öelda Leedu ja Läti kohta. Läti uus peaminister kinnitas 3. veebruaril toimunud kohtumisel riigikogus, et nad kavatsevad turu siiski 1. aprillil avada, nagu varem lubatud. Järgmisel päeval tuli aga teade, et uus valitsus kaalub turu avamise edasilükkamist. See oleks Eesti tarbijale suur löök.
Teine oluline teema on gaasiturg, kus Eesti huvi on Soomega ühendava gaasitoru (Baltic Connector) ehitamine ning veeldatud maagaasi terminali rajamine Soome lahe kaldale. Toru on oluline regionaalse gaasituru tekkeks ja suuresti ka eeldus alternatiivide tekkeks Venemaa gaasile. Mis juhtub siis, kui alternatiivseid lahendusi ei ole, peaksime mäletama ajast, kui Ukrainal oli Venemaaga gaasihinna pärast tüli. Hind tõusis meeletutesse kõrgustesse. Hinnahüpped on välditavad, kui gaas võib jõuda ka mujalt. Maailma praktika on näidanud, et alternatiivseid pakkujaid ei teki, kui võrgustik on ühe tootja käes.
Kuivõrd regionaalse gaasituru tekkeks ja LNG terminali rajamiseks on rahastus ette nähtud, siis oleks lühinägelik, kui me selle rahastuse terminali asukoha üle nääklemise pärast kaotaksime. See ei tähenda, et me oleksime ilma mõistlike argumentideta valmis terminali asukoha loovutama, aga olulisem on siiski, et alternatiiv tekiks ja gaasivõrguühendus Soomega samuti.
Euroopa mõistes ikkagi ääremaa
Kolmas taristu, mille puudumine hoiab meid end veel täielikult Euroopa osana tundmast, on transpordivõrgustik. Olles Euroopa mõttes ikkagi ääremaa, on ühendused Euroopaga meile eluliselt vajalikud. Seda nii kaupade kui ka inimeste vaba liikumise mõttes. Siit jõuame Rail Balticuni. On suurepärane, et Euroopa eelarves on selleks raha ette nähtud, oleks rumal jätta see omavahelise kemplemise tõttu kasutamata.
Kriitikat on saanud raudteele tehtud hinnangud, mis käsitlevad ligikaudselt kaupade ja inimeste võimalikku raudteekasutust. Seni, kuni raudteed ei ole, pole võimalik tulevikus liikuvate reisijate arvu ega ka kaupade hulka täpselt hinnata. Samas, kui vaadata mitmeid teisi suuri raudteeprojekte Euroopas, siis enamasti on hinnatud kasutajate arvu tegelikkusest väiksemaks.
Uuringut, mis 100 protsenti tõele vastaks, ei ole ilma raudteeta võimalik teha. Seega on raudtee rajamise otsus alati poliitiline valik. Kui mõelda ajaloolistele näidetele, siis on olnud raudtee rajamine nii Tsaari-Venemaal kui praegu Hiinas poliitiline valik. See on tagantjärele vaadates end igati õigustanud. On kaarte, mis näitavad inimeste kaugust keskustest vastavalt liikumisvõimalustele. Rail Balticu olemasolul paraneks meie geograafiline positsioon märkimisväärselt.
Venemaalt välja saadetud ajakirjanik David Satter analüüsis 30. jaanuari Postimehes Venemaa meediaruumi lähiriikide osas ja leidis, et “Venemaa pole endiselt valmis kohtlema endisi liiduvabariike nagu võrdseid, sellistena, kellel on õigus oma arvamusele ja oma vaatepunktile. Nad tahavad endiselt mingisugust kontrolli säilitada.”
Naaberriigil on praegu Balti riikide üle veel sisuline kontroll nii mõneski valdkonnas. Peame seisma selle eest, et see kontrollivõimalus väheneks, et Eesti lõplikult Euroopa osaks saaks.
i
KAJA KALLAS, riigikogu majanduskomisjoni esimees, Reformierakond
