Kuigi majanduses ei läinud 2013. aasta lõpus kõige paremini, jätkus tarbijatel pidu. Keskmise palga tõus oli neljandas kvartalis jätkuvalt väga kiire, aastaga tõusis see 7,6 protsenti. Samal ajal aeglustus inflatsioon 1,5 protsendini ning seega suurenes tarbijate ostujõud 6 protsendi võrra.
Paraku ütlevad loodus- (või siis majandus-) seadused, et kui tarbijad on üksi pidutsema jäänud, siis pikka pidu ei ole. On selge, et palgasurve oli 2013. aastal märksa tugevam kui majanduses võimekus lisandväärtust luua. See viis varasemast enam lahku majanduse nominaalkasvu ja palgakasvu tempod ning tähendas ka tootlikkuse langust. Palgasurve on viinud palgad tõusule pea igas sektoris, küll mõnevõrra erineval määral. Samal ajal läks majanduskasvu mõttes hästi neist vaid käputäiel sektoritel ning aasta lõpuks keskmisena enam majanduskasvu alles ei jäänudki. Lisandväärtuse kasvu poolest on sektoriti läinud väga erinevalt. Seetõttu on osades sektorites on asutud seda lahknevust korrigeerima. On märgata pöördvõrdelist seost palgakasvu kiiruse ja hõive kasvu vahel sektorite kaupa. Kus palk kiirelt kasvab, seal kasvab hõive vähem või koguni väheneb. Ning sektorites, kus palk on kasvanud kiiremini, kuid lisandväärtus kahaneb, on alustatud hõive vähendamisega. Eriti kiire palgakasvuga olid just need sektorid, mis olid peamised süüdlased majanduskasvu pidurdamisel – põllumajandus, veondus ja laondus ning ehitus. Tõenäoliselt tuleb palgakasvu siiski korrigeerida. Ehituses on palgakasv neljandaks kvartaliks juba kolme protsendi peale kokku kuivanud.
Ka palgakasvu struktuur peegeldab vaikselt toimuvaid muutusi tööturul. Kui keskmisena oli palgakasv eelmise aasta neljandas kvartalis endiselt kiire, siis selle laiapõhjalisus on hakanud murenema. Kõige rohkem töötajaid sai palgatõusust osa eelmise aasta teise kvartali jooksul. Neljandaks kvartaliks puudutas palgatõus vähemaid sektoreid ja inimesi ning palgatõus paljudes sektorites aeglustus.
Palgakasvu ja tootlikkuse varasemast suurem lahknevus võib edasi viia kahte suunda – kas palgakasvu aeglustumise ja/või väiksema tööhõiveni või sellele alternatiivina suurema inflatsioonini. Inflatsiooni kaudu ei õnnestu ilmselt enam kuigi palju kohanduda, sest välismaailma deflatsioonilised jõud panevad sellele oma kämbla ette.
Jaanuaris langes tootjahinnaindeks esmakordselt viimase nelja aasta jooksul, võrreldes eelmise aastaga 0,2 protsenti, mis on üsna järsk muutus pärast eelmise aasta enam kui neljaprotsendilist tõusu. Ühtlasi ennustab see ka palgakasvu tempo aeglustumist.
Niisiis, kui kohandumisvõimalused inflatsiooniga on piiratud, on tõenäolisem kohandumine tööturu kaudu, nii hõivet vähendades kui palgakasvu pidurdades. Keskmine palk kasvab ilmselt suhteliselt tugevalt ka 2014. aastal, sealhuhulgas jätkuvalt kvalifitseeritud tööjõu puuduse tõttu, miinimumpalga 11-protsendilise tõusu ning ka riigisektori palgafondi plaanitava tõusu tagajärjel.
Samas hakkab palgatõusu pidurdama majanduse nominaalkasvu pidurdumine 2014. aastal, langenud tootlikkus ning asjaolu, et tuleb liikuda tagasi suureks kärisenud vahest palgatõusu ja majanduse nominaalkasvu vahel, mis on püsinud viimased kolm kvartalit. Kuigi see vahe tõotab püsima jääda ka sel aastal.
Seega võib keskmine palgatõus jääda 2014. aastal viie protsendi lähedale.
Palgakasvu aeglustumine ning hõive vähenemine tähendavad ka tarbimise kasvu pidurdumist 2014. aastal.
i
RUTA ARUMÄE, SEB majandusanalüütik
