Kui kellelegi tuleks pähe mõte kuulutada välja Eesti sordiaretuspealinn, siis pikalt tal nuputada ei tuleks: ainus paik, mis sellele tiitlile kandideerida võiks, on Jõgeva. Siinmail põllumajanduskultuuride sordiaretusega tegelevat asutust, mis varem Jõgeva Sordiaretuse Instituudi ja nüüd Eesti Taimekasvatuse Instituudi nime kannab, on juba viisteist aastat juhtinud Mati Koppel. Tänavu vabariigi aastapäeva eel autasustas president Toomas Hendrik Ilves teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
“Aumärk on tunnustus mitte üksnes minu, vaid ka mu kolleegide tööle,” ütles Mati Koppel. “Meie instituudi inimestel on jätkunud tublidust ja töötahet rohkem kui instituudil raha neile palga maksmiseks. Sellele vaatamata ollakse oma ametile truud, sest ala on huvitav ja südamelähedane ning eelkäijate poolt tehtu ühtaegu kohustab ja innustab. Nii, nagu kirjandusklassikast tuntud Thijl Ulenspiegel ütles, et isa Klaasi tuhk koputab tema südamele, koputab ka meie südamele varasemate sordiaretajate põlvkondade pärand.”
Mati Koppel on pärit küll Tartumaalt, aga tema lapsepõlve koduküla Jõusa jääb Jõgevamaa piirist vaid kolme kilomeetri kaugusele. Mati vanemad töötasid kolhoosis.
“Maaelu oli minulgi hinges, ent kolhoosnikuks saada ma siiski ei tahtnud, seepärast läksin pärast keskkooli Tartu ülikooli bioloogiat õppima,” meenutas Mati Koppel. “Samas soovisin oma bioloogiaalastele teadmistele praktilisemat rakendust leida. Kui ülikool läbi, võtsin telefoniraamatu ette – internetti siis ju veel polnud – ning hakkasin võimalikke tööandjaid läbi helistama. Üks koht, kuhu helistasin, oli Jõgeva sordiaretusjaam. Siin oli just vabanenud teaduri koht ja toonane direktor Hans Küüts võttis mu resistentsuse laboratooriumi tööle.”
Kolmas ametiaeg lõppemas
Mati Koppeli ülesandeks sai taimehaiguste uurimine ja haiguskindlate sortide, põhiliselt kartulisortide aretamine. Et kolmekümnest instituudis töötatud aastast on Koppel viisteist direktoritoolil istunud, pole tal teadustööks siiski palju aega jäänud.
“Päris omaks võin nimetada vaid üht kartulisorti – ‘Antit’, mis sai aretatud kadunud Jaan Sarve juhendamisel. Minu nimi figureerib küll veel mitme sordi aretajate nimistus, aga pigem küll kolleegide lahkuse ja viisakuse tagajärjel. Tegelikult on minu teened nende sortide aretamisel üsna marginaalsed,” ütles Mati Koppel ja lisas, et sordiaretus on töö, mis nõuab suurt pühendumist ja poolikult seda teha ei saa.
Kui Hans Küüts 1999. aastal instituudi direktori kohalt pensionile otsustas minna, poleks Mati Koppel omal algatusel instituudi juhi kohale kandideerinud, ent tal oli sõpru ja kolleege, kes talle n-ö augu pähe rääkisid, sest arvasid just temal juhipotentsiaali olevat.
Tänavu 19. aprillil saab Mati Koppelil läbi juba kolmas ametiaeg instituudi direktorina ja ta kandideeris samale kohale ka järgmiseks viieks aastaks. Kandidaate oli kokku kaks, vestlus instituudi teadusnõukoguga on neil seljataga, nüüd on jäänud üle ära oodata vaid põllumajandusministri otsus.
Nagu varasematel kordadelgi, kandideeris Koppel direktorikohale mitte palavast soovist sellel toolil istuda, vaid pigem kohuse- ja missioonitundest: väärilist vahetusmeest või -naist, kes suudaks instituuti vajalikul tasemel edasi viia, pole lihtsalt kusagilt tulemas olnud.
“Võib-olla on see nii sellepärast, et põllumajandusteadusel lasti vahepeal isevooluteed minna ja tükati suisa hääbuda. Viimasel ajal on põllumajanduse maine õnneks taas tõusma hakanud ja koos sellega kasvanud huvi põllumajandusliku hariduse vastu. Loodetavasti kergitavad need protsessid suuremasse huviorbiiti ka põllumajandusteaduse, sealhulgas sordiaretuse,” arvas Mati Koppel.
Mured ja rõõmud
Viieteistkümne direktoriaasta peale tagasi vaadates on tal nii mõnestki asjast hea meel. Näiteks aastatel 1999-2001 teoks saanud koostööprojektist hollandlastega, mille tagajärjel sai kogu instituut arvutiseeritud ja kasvuhoone renoveeritud. 2005. aastal korraldas instituut koos taimekaitsevahendeid müüvate firmadega Jõgeval esimesed viljeluspäevad, kust käis kahe päeva jooksul läbi 800 inimest.
“Siis oli ka selline tunne, et midagi suurt sai ära tehtud, samuti siis, kui käivitasime instituudi aastaseminarid Jõgeva kultuurikeskuses ning sajad huvilised sinna ettekandeid kuulama tulid,” ütles Mati Koppel.
Eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses lükati instituudis käima ühekorraga kolm Euroopa Liidu poolt rahastatavat projekti, mis puudutavad mitme tera- ja kaunviljakultuuri sordiaretust ning mis viivad aretuse laiemale rahvusvahelisele tasandile. “Praegu on projektid alles algstaadiumis, rohkem on neist mõtet rääkida siis, kui koostööpartneritega mingite tulemusteni jõudma hakkame,” arvas direktor.
Loomulikult ei paku juhiroll üksnes rõõme. Muret on ka omajagu, sest sordiaretus on kallis, aga krooniliselt alarahastatud tegevus. Tõsi, 1980. aastatel, mil Eesti põllumajanduses olid üldse lahedamad ajad, suunati rohkem raha ka sordiaretusse.
“Suurem osa meil praegu kasutusel olevatest hoonetest ongi sellest ajajärgust pärit. Ka katsetehnika komplekt on instituudil olemas tänu Hans Küütsi 1980. aastate ja 1990. aastate alguse “sajanditehingutele”. Enne ja pärast seda on aga olnud raha poolest üsna kasinad ajad,” ütles Mati Koppel. “Hiljuti käisingi põllumajandusministeeriumis ja selgitasin, et meie hoonetel ja tehnikal on ressurssi veel umbes viieks aastaks ning kui selle aja jooksul sordiaretusse suuremaid summasid ei investeerita, siis on selle alaga siinmail lihtsalt lõpp.”
Möödunud aasta 1. juulil ühendati Jõgeva Sordiaretuse Instituut Sakus tegutseva Eesti Maaviljeluse Instituudiga ja Mati Koppel hakkas juhtima selle tagajärjel tekkinud 160 töötajaga Eesti Taimekasvatuse Instituuti.
“Ehkki läbiviidud muudatused ei saanud olla kõigile soodsad, läks kahe teadusasutuse ühendamine siiski valutumalt, kui ma kartsin,” ütles Mati Koppel.
Algul püüdis ta iga nädal Sakus käia, nüüd käib korra kahe nädala tagant. Tänapäevaste kommunikatsioonivahendite olemasolul ei peagi aga juht kogu aeg füüsiliselt kohal olema. Kui mõnede inimestega on vaja pikemaid silmast silma vestlusi pidada, siis püüab direktor need ühele päevale koondada ning lisaks Sakule käia samal päeval ära ka Tallinnas, kus samuti tihti asju ajada tuleb.
Innukas harrastussportlane
Mati Koppel on tuntud mitte ainult teadusasutuse juhi, vaid ka innuka harrastussportlasena. Koolipõlves tegeles ta jooksmisega, siis aga taandus sport mõneks ajaks tagaplaanile.
“Nooremana arvad, et tervist on niigi küll, aga ajapikku saad aru, et selle eest on vaja hoolitseda,” nentis mees. “Nii hakkasingi tasapisi uuesti sporti tegema. Lisastiimuliks sai asjaolu, et Kuremaale rajati korralikud terviserajad.”
Trenni teeb Koppel kolm-neli korda nädalas. Kui lund on, siis suusatab, kui pole, siis jookseb. Võistlemas käib ka: nii mitmesugustel rahvajooksudel kui ka Estoloppeti sarja suusamaratonidel. Niisama lontima ta neile enda sõnul ei lähe, aga ninast veri väljas, pingutama ka mitte. See, et tal juba viis aastat järjest on õnnestunud ümber Viljandi järve jooksu tulemust parandada, teeb talle muidugi ainult rõõmu.
Rahvaspordiüritustel käimine on Mati Koppeli jaoks tore võimalus kohata kooli- ja ülikooliaegseid tuttavaid, kes praegu tegutsevad hoopis teistel aladel ja kellega ta muidu vaevalt kokku puutuks.
“See on nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes tore vaheldus,” kinnitas ta.
Juhi eeskuju innustab sportima teisigi instituudi töötajaid. Mullusel Rakvere ööjooksul oldi väljas suisa paarikümne inimesega. Septembris Jõgeva alevikus peetaval mihklipäeva viie silla jooksul on aga osalejaid tavaliselt seitse-kaheksakümmend ja enamik neistki on instituudiga seotud inimesed.
“Nii et meil on kõik aastad liikumisaastad,” ütles Mati Koppel.
Jõgeva alevik on tema sõnul elukeskkonnana väga mõnus. Töökoht on kaheminutilise jalutuskäigu kaugusel ning kõik muugi on käe-jala juures. Võimalus iga päev Pedja jõe voolavat vett vaadata lisab paigale veelgi atraktiivsust. Suurematest keskustest eemalolek ei takista aga tänapäeval muu maailmaga suhtlemist.
“Tänagi lugesin e-postkastist näiteks Hiinast tulnud kirja. Ühe Hiina provintsi põllumajandusakadeemia esindus tahab meile mai keskel külla tulla. Belglased tahavad aga meiega koostööd teha sojakasvatuse vallas: möödunud aastal sai meie instituudis valmis Eesti esimene sojasort. Nii et kontaktid välismaailmaga toimivad suurepäraselt Jõgeva alevikuski, nende arendamiseks ei pea olema Tallinnas,” ütles Mati Koppel ja lisas, et tema meelest viitas ka president tänavusi aumärke annetades sellele, et teadust saab edukalt teha väljaspool Tallinna ja Tartutki. Mati Koppeli kõrval sai Valgetähe IV klassi teenetemärgi ju ka Tõraveres tegutseva Tartu Observatooriumi direktor Anu Reinart.
Kui sordiaretuse materiaalne baas teeb instituudi juhile muret, siis sordiaretuse vajalikkuses ta ei kahtle.
“Vilja on ikka vaja kasvatada. Teravilja külvipinnad ja saagid on Eestis viimastel aastatel kõvasti kasvanud. Kui uskuda tulevikustsenaariume, siis tuleb maailmas sööjaid üha juurde, põllumaad jääb aga paljudes maailma piirkondades kliimamuutuste tõttu vähemaks. Meil muutub aga, vastupidi, kliima põllumajandustootmise jaoks just soodsamaks. Nii et meie põllumeestel peaks tulevikus hästi minema,” arutles Mati Koppel.
Reine Koppel, Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur, Mati Koppeli abikaasa:
Matiga olen 24/7 koos olnud juba kakskümmend aastat. Meil on ühine töö ja ühine kodu. Et see kooselu ikka veel õnnelikult ja rahulikult kestab, on paljus Mati teene. Ta väärtustab oma perekonda väga ja oskab seda hoida. Oleme kooselus ette tulevad kriisid (mida tegelikult ka koos töötamine mõnevõrra soodustab) suutnud ilusasti ületada ja üksteise teravad nurgad tänaseks päevaks siledamaks lihvinud. Ta on ka oma lastele hea isa ning emale hea poeg olnud.
Oleme teinud Matiga koos fantastilisi loodusmatku ja reise kaugetele maadele. Mati on koostanud meie pere reisikava raamatute ja interneti abil ise ning tänu sellele oleme näinud elu ja inimesi nii Aafrikas, Indias kui ka põhja poolaarjoone taga. Ta jõuab üldse väga palju: käib suusamaratonidel, rahvajooksudel, remondib maamaja, teeb aiatööd, reisib, käib teatris ja kontserdil, loeb raamatuid.
Matit kui töökaaslast ja ülemust on mul veidi raskem iseloomustada. Eks ta üks veevalaja ole, kelle tegemised ja mõtlemised vahel oma erilisusega mõnedele arusaamatuks jäävad. Olen tema kõrval olles õppinud nägema medali mõlemat külge, nii teaduri kui ka direktori vaatenurka. Tõsi, direktorimured hoiab ta rohkem endale. Aga olen temalt õppinud ühe väga hea suhtumise, mis tõesti elus edasi aitab. Ükskord, kui seisin pealtnäha lahendamatu tööalase probleemi ees, ütles ta mulle: “Ära mõtle, et ei saa. Mõtle hoopis, KUIDAS saab.” Usun, et just tänu sellisele suhtumisele on ta direktorikohal nii kaua vastu pidanud.
Tal on üks minu meelest täiesti müstiline omadus veel: ta ei eksi kunagi metsas ära ja leiab ka Eestimaa kõige mahajäetumate paikade ristmikel alati õige tee.
Mati Koppeli elukäik
Sündinud 25. jaanuaril 1960 Tartus
Õppinud Igavere algkoolis, Järve keskkoolis ja Lähte keskkoolis
Lõpetas 1984 Tartu ülikooli bioloogi-botaanikuna
Töötanud Jõgeva Sordiaretuse Instituudis 1984-1993 nooremteadurina, 1993-1995 vanemteadurina, 1995-1999 laboratooriumi juhatajana ja 1999-2013 direktorina
2013. aasta 1. juulist Eesti Taimekasvatuse Instituudi direktor
1992 kaitses doktorikraadi (phD), väitekiri käsitles kartulisortide märgmädanikukindlust
Kuulub Põhjamaade Põllumajandusteadlaste Assotsiatsiooni taimekasvatuse sektsiooni, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogusse, Eesti Geenitehnoloogia Komisjoni, Akadeemilisse Põllumajandusteadlaste Seltsi, Eesti Loodusuurijate Seltsi ja mitmesse muusse organisatsiooni.
Abikaasa Reine on talinisu aretaja
Tütar Kertu (33) on Helsingi ülikooli kliinikumi arst, poeg Martin (27) on tegev interneti- ja mobiiliäris, poeg Märt (30) õpib kokandust, poeg Madis (21) õpib Tartu ülikoolis informaatikat ning poeg Tõnis (20) H. Elleri nim Tartu Muusikakoolis kitarri ja kontrabassi
2010 autasustati Mati Koppelit põllumajandusministeeriumi sinise teenetemärgiga, 2014 Valgetähe IV klassi teenetemärgiga
i
RIINA MÄGI
