“Minu isa Madis Toots oli sündinud veebruaris 1857 Tartumaal Elistvere vallas Tootsi külas Tootsi talus. Samas talus oli sündinud ka minu vanaisa. Minu isa tegi taludes kõik ehitustööd vundamendist kuni korstnani ja teenis sellega nii palju, et kasvatas lapsed üles.”
Nii on kirjutanud Aleksander Toots (1894-1981) oma elulooraamatu eessõnas. Pika elu jooksul palju näinud, kogenud ja talunud mehe märkmetest ja päevikukatketest sai tema vanaduspõlves poja Pauli abiga põhjalik ja väärtuslik ajastukroonika. 2007. aastal anti käsikiri kirjastuses Grenader raamatuna välja.
“Tavalise väikese inimese saatus võib tunduda globaalsetes võimumängudes ja maailmasõdades tühine, kuid nii, nagu veetilgas peegeldub terve ookean, võib ka ühe lihtsa eesti mehe elukäik tuua meieni möödunud ajastu tõelist hõngu.”
Selle lausega lõpetab Hanno Ojalo Aleksander Tootsi raamatu “Esimeses maailmasõjas ja Venemaa vangilaagrites” saatesõna.
Usutavasti on kõik, kes meie lehe kodulookülgedel Aleksander Tootsi ja tema poja Paul Tootsi (1932-2013) mälestusi lugenud, nõus sellele mõtteavaldusele kahe käega alla kirjutama.
Ei isal ega pojal olnud võimalik saada kooliharidust nii palju, kui nad soovinud oleksid. Selles osas panid mõlemale n-ö jala ette sõjad ja võimuvahetused. Huvi kirjanduse, ajaloo, koduloo, kõige maailmas toimuva vastu ei saanud aga võtta saatuse keerdkäigudki.
Aleksandri isa Madis oli osav ehitusmees, aga kirjasõna köitis tedagi. Kui poegadel esimesse maailmasõtta minna tuli, pärines nende vene keele oskuski, kuigi napp, ikka nende isalt Madiselt.
Jõudis teha väga palju tööd
Aleksandri lahutamatu kaaslane lahingutes oli väike taskuraamat, kuhu ta olulisemaid sündmusi ja daatumeid üles märkis. See raamatuke tegi koos omanikuga õnnelikult läbi kogu ilmasõja. Sellesama märkmiku ja hilisemate ülestähenduste toel valmiski raamat, mis oli esialgu mõeldud vaid pojale – mälestuseks isast.
Aleksandri kaksikvend Johannes jäi Poolas sõjaväljale, temal endal oli rohkem õnne. Kodumaal tagasi, kuigi vigastatud jalaga, lõi ta pere, ehitas maja, pidas talu … kuni jälle minna tuli, seekord ligemale 12 aastaks Siberi vangilaagritesse ja asumisele. Ei murdnud seegi katsumus visa meest. 1956. aasta kevadel koju naasnud, jõudis ta veel ära teha väga ja väga palju tööd, sealjuures ehitada korralikuks elumajaks talu sauna, sest vana elamu oli tema Siberi-aastatel varemeiks lagunenud.
Vaimsed huvid põlvest põlve
Kui Aleksandri poeg Paul juba lugeda ja kirjutada mõistis, suunas isa teda ajalehti lugema, sealt olulist välja noppima, artikleid säilitamiseks välja lõikama, samuti päevikut pidama. Tänu sellele kasvas Paulist ajaloo- ja kirjandusehuviline intelligentne mees. Komme päevikut pidada jäi talle külge, ta jätkas seda isegi 1950. aastatel Nõukogude armees aega teenides, riskides tollastes oludes vabadusekaotusega, kui tema märkmed võimuesindajate kätte oleksid sattunud. Päevikute põhjal sündisid Paul Tootsi mälestusteraamatud lapsepõlvest Õvanurmes, noorusajast Tartus, sõjaväeteenistusest kaugel põhjas. Tänu Aleksandrile ja Paulile on Tootside suguvõsa lugu põhjalikult uuritud ja kirja pandud.
Nende jutustustega on tuttavad ka Vooremaa lugejad, seda paljuski tänu Tabivere kandist pärit koduloolasele Jaan Peetsalule, kes oma mälestusi meie lehele avaldamiseks on loovutanud ning ka Paul Tootsi väärt lood avalikkuse ette tuua aitas.
Tänaseks on töökas kirjamees Paul Toots juba üle aasta Toonela teisel kaldal. Ülestähendusi suguvõsa ajaloost jätkab aga tema poeg Tarvi, nii palju kui tal töö ja pere kõrvalt mahti jääb.
Lehetegijatel on lugejatele suur palve. Ehk leidub teiegi kodudes käsikirjalisi mälestusi, päevikukatkeid, ülestähendusi, mis teie endi, vanemate või vanavanemate poolt kirja pandud ja mis koduloo vaatevinklist teistelegi huvi pakuvad. Teretulnud on ka väärt suuline jutustus. Andke endast meile märku!
i
KAIE NÕLVAK
