Olen Eesti Kepikõnni Liiduga olnud seotud kümme aastat ja just seetõttu pööranud kõik need aastad sellele liikumisvõimalusele tähelepanu ja inimesi oma lemmikala juurde kutsunud. Meie liidu põhiliseks tegevuseks on info levitamine selle harrastuse kohta. Kasutame lisaks internetiavarustele ka voldikuid ja olen mõnele tõsiselt asjast huvitatule ka kepipaari kinkinud.
Miks siis kepikõnd võrreldes teiste liikumisharjumustega nii hea on? Sportlik kepikõnd on tänapäeva inimese tarvis spetsiaalselt välja töötatud liikumisvorm, mille juures on säilitatud kõik hea ja vajalik, mida pakub tavaline käimine. Tänu liigutuste lihtsusele ja loomulikkusele on kepikõnd jõukohane igaühele. Treenimiseks läheb vaja vaid ühte paari käimiskeppe, mugavaid jalanõusid, sportlikku riietust ja eelkõige rõõmu liikumisest. Kepikõndi võib harrastada nii hea enesetunde kui ka kehalise vormisoleku saavutamiseks ja hoidmiseks. Ka arstid soovitavad kepikõndi kergekujulise liigesekulumishaiguse, lülisamba kroonilise valu, diabeedi, mõõduka raskusega kõrgvererõhuhaiguse, südame isheemiatõve, meeleoluhäirete ja haigusliku kurvameelsuse korral. Kepikõnni puhul on liigestel lasuv koormus oluliselt väiksem kui joostes ja hüpates. Keppidega käimine vähendab käimisel tekkivat koormust jalaliigestele, jättes osa kehamassist käte kanda. Tööle pannakse ka ülavöö, ülakeha ja nimmepiirkonna lihased.
Kepikõnd on sobiv liikumisviis nii vähetreenitud inimesele kui ka neile, kes soovivad harjutada suurema koormusega. Süda ja veresooned saavad hea koormuse. Erinevate uuringute andmetel kulutab inimene sel moel tavalise käimisega võrreldes kuni 46 protsenti rohkem energiat. Kui näiteks 70 kilo kaaluva inimese puhul hinnatakse tunnipikkuse tavalise kõnni energiakuluks ca 250 kcal, siis kepikõnnil on see näitaja umbes 400 kcal. 2014. aasta on Eestis teatavasti kuulutatud liikumisaastaks. Eestil on olemas liikumisharrastuste kava. Siiski liigub meil regulaarselt alla 40 protsendi inimestest. Kuigi liigun päevas jalgsi harilikult viie kilomeetri ringis, tunnen, et istuva töö ja sageda autoroolis istumise tõttu jääb seda väheks. Liikumisvõimalusi leiab igalt poolt, tuleb vaid leida endas jõudu televiisor välja lülitada ja diivanilt tõusta. Rõõm on näha, et looduses liigub üha enam nii üksi kui ka mitmekaupa päris eakaid inimesi. Pargid, metsaalused, kõnni-ja jalgrattarajad on ju kõigi päralt ning harrastajatele tasuta käes. Leian, et meie koolide kehalise kasvatuse õpetajad võiksid senisest sagedamini just vabas õhus tunde läbi viia, mis aitab lastes sportimisharjumusi süvendada.
Tänavune suusatalv on paraku olnud erakordselt kehv, see-eest on viimaste nädalate lausa kevadine ilm soosinud igati õues liikumist: jalutamist, keppidega kõndimist ja jooksmist. Liikumine lisab meile kõigile tervelt elatud eluaastaid.
i
REIN RANDVER, Eesti Kepikõnniliidu president
