Jaanuaris, kui aktiivne väljaränne ning samas järjest uued teated maabussiliinide sulgemisest ja eriarstide tööpõllu ahendamisest, mis pagemisprotsessi veelgi tagant tõukavad, taas teravamalt päevakorrale kerkisid, ilmus ajalehes Äripäev Kaarel Tarandi artikkel “Teeme Eesti keskelt tühjaks ja anname loomadele” (24. jaanuar 2014). Hundijutt muidugi, aga …
Pooleldi tühi või peaaegu täis?
Selle järgi, kuidas keegi meist hindab anumat, mis servani täidetud pole, jagame endid teatavasti pessimistideks ja optimistideks. Skaala keskele paigutuvad aga need, kes kahe jalaga maas. Teavad ju küll, et lood pole kiita, kuid pusivad oma igapäevaelu ja -tööd kodusel Maarjamaal edasi, sest peavad meeles vana talupojatarkust: seal on hea, kus meid ei ole.
Tegelikult ongi varata inimesel elukoha vahetamine pea võimatu. Kui oled omal ajal saanud n-ö kollaste kaartide eest erastada korteri, mis asub juhtumisi asulas, kus töökohti imevähe, siis seal sa oled, sest teisiti ei saa. Kunagi rajatud kodul on küll emotsionaalne, mitte aga kuigi suur rahaline väärtus. Möödas on ka pidu nende kinnisvaramaaklerite tänavas, kes suuremas linnas rahahätta jäänud pensionäre väikeasulatesse ümber kolisid. Kallima elamispinna müümise ja odavama ostuga kätte jäänud vaheraha sulas vihma käest räästa alla sattunud linnapagulase taskus nagu kevadine lumi, sest pahatihti maksab ju suure katla küte ühismajandite aegu rajatud asulate kortermajades tublisti rohkem kui suure linna magalates. Nii et kinnisvaraline sunnismaisus see tõepoolest ongi, mis rahvast töökohtadest kaugel kinni hoiab, nagu nendib Kaarel Tarand.
Ei läheks ajadeski
Samas teame me kõik, et lõviosa nii-öelda tõupuhastest maainimestest ei lähe oma kodukandist ajadeski, ei nõukamasse-jõukamasse valda ega ammugi mitte võõrasse riiki. Kes sõidab naabritega kahasse isegi
Tõsi, nurisetakse ju aeg-ajalt küll, sest mida siis veel kiruda, kui mitte ilma ja valitsust… Ka suur osa ühismajja mõistetuist pole tegelikult eriti kolimisaldis, kui muidugi oleks, kuhu kolida, sest ega maju ju teise kohta ei lohista. Ju on paljud meist hingesugulased kassiga, kellele koduvahetus kõige viimane nuhtlus. Õnneks.
Küünist või kommunismist?
Väljarändajate protsent on meil siiski kurvastavalt suur, helgemat elu ja kergemat leiba lähevad otsima peamiselt noored pered, seega rahvastik vananeb. Aga samas, mida hakkab praegune keskeas eestimaalane, kes tahab elada siin ja praegu, peale hiljaaegu avalikustatud statistikaameti prognoosiga, et aastal 2040 on meil elanikke 125 000 võrra vähem?
Vaesuses elavaid lapsi loeme kah korduvalt üle, aga kas nende vanemate elujärg sellest arvutamisest ja kaardistamisest (moesõna!) paraneb? Ikka ja jälle meenub stagnaajast pärit habemega anekdoot, kus kolhoosi üldkoosolekul otsustati, et päevakorda võetud kahest punktist võib küüni ehitamist puudutava välja jätta, sest laudu pole nagunii, ja keskenduda teisele teemale ehk kommunismi ehitamisele.
Loome praegugi meelsamini teooriaid, koostame statistilisi aruandeid ja ennustame tulevikku, aga ehk peaks rohkem tegelema sellega, et kodumaale jäänute elu, eriti väiksepalgaliste lapsevanemate oma, pisutki parem oleks.
Las jääda ükski mets!
Laul on kaunis ja hingeminev, aga… Viimasel ajal tuleb pea igal kevadel esimest korda suvekoju minnes tõdeda, et jälle on õuelt kaugemale näha, jälle on teeääred lagedamad, jälle on ühest elupõlisest seene- või pohlamaast raiestik saanud.
Kährikud pesitsevad maja taga enelahekis, linnud otsivad turvatunnet ukse all marjapõõsastes. Õnneks pole veel koduõuel hunti kohanud, kes metsamasinatest stressis ja enam ei vaata, kuhu läheb ja mida teeb, aga seda on mõnel pool juba ette tulnud.
Sondas ja Rägaveres on rahvas järjekordselt ärevil põlevkivi ja fosforiidikaevanduste pärast. Eestimaa lõunatipus on käimas ebavõrdne võitlus sealsete põliselanike ja ahnepäitsude vahel, kellel käivad neelud tagasihoidliku dolokiviladestuse järele. Mis sest, et mitusada hektarit ürgset loodust, kus palju haruldasi taimi, loomi ja linde, karjääri rajades pahupidi pööratakse, mis sest, et võimsat liigirikast sood kuivenemine ähvardab. Raha otsustab kõik.
Hiljuti tuli ilmsiks, et Puurmani vallavolikogu on Pikknurme dolokivikarjääriga nõus, kuigi keskkonnaamet on teist meelt, sest vajadust selle loodusvara kaevandamise järele seal praegu pole. Sellele, et loodetav lisaraha kaob, nagu ikka, sest raha on alati vähe, tasakaalust välja viidud loodust aga enam ei taasta, pole mugav mõelda.
Mesilased surevad. Mitte enam üksikute tarude, vaid kümnete tuhandete kaupa igal aastal, sest looduse lausmürgitamisele ei suudeta piiri panna. Tegelikult ei sure ainult mesilased, vaid kõik elav, inimene kaasa arvatud, see protsess kulgeb suurematel organismidel lihtsalt veidi aeglasemalt. Sellel teemal võib lisanäiteid tuua igaüks.
Kaarel Tarand pakub oma artiklis riigile välja mugava lahenduse. Hõreda inimasustusega alal võiksid tulevikus pesitseda loomad, sealt saaksid teadustööks materjali loodusteadlased, keskkonnauurijad. Ja inimesed, kes hüljatud maadel edasi elada tahavad, võiksid seda teha – omal vastutusel ehk metsikult, riigiabi küsimata.
Jättes kõrvale küsimuse, kas meil sel juhul enam oleks oma riiki, mõelgem, kas maailma loodusteadlastel sellises reservaadis, mis lagedaks raiutud ja pahupidi pööratud, enam midagi uurida oleks. Sobiksime ehk ainult näidismaterjaliks, milleks on võimeline inimeseloom, kelle ainsaks jumalaks on raha.
i
KAIE NÕLVAK
