Kui Põhja-Euroopa heaoluriikide kõrval paistab Eesti mitmes mõttes mahajäänuna, siis tegelikult oleme maailma mõistes rikas riik. Meie ühine jõukus on aastatega tunduvalt kasvanud ja ehkki Euroopa viie rikkama sekka ei ole meil eeloleva kümne aasta jooksul asja, ei peagi koht edetabeleis olema eesmärk omaette. Oleme ikkagi uhked saavutatu üle.
Lapsed ise ennast aidata ei saa
Kogu selle edu ja jõukuse taustal aga arusaamatu ja täiesti andestamatu, et kümned tuhanded Eesti lapsed kasvavad jätkuvalt vaesuses. Statistikaameti hiljuti avaldatud kogumiku andmeil elas 2011. aastal absoluutses vaesuses 23000 last ehk peaaegu kümme protsenti kõigist alla 18-aastasest. Teismelistest ehk 11- 17 aasta vanustest elas absoluutses vaesuses aga koguni 12 protsenti.
Need lapsed on kõige haavatavamad, ise nad ju end aidata ei saa. Neil tuleb vaid loobuda: loobuda lauluringist, trennist, klassiekskursioonist, kinoskäigust ja pahatihti ka sõpradest. Rääkimata korralikust haridusest ja paremast toimetulekust tulevikus. Murettekitav on, et kümne aasta jooksul ei ole vaesuses kasvavate laste arv märkimisväärselt langenud.
Olen veendunud, et riik, mille peaminister on seadnud eesmärgiks jõuda lähema kaheksa aastaga Euroopa rikkamate riikide absoluutsesse tippu, on vähimagi tõsise tahtmise korral suuteline tagama, et ükski laps ei pea kasvama sellises materiaalses ilmajäetuses, mis seab ohtu tema tervise ja tulevikuväljavaated. Jutt sellest, et Eesti ei ole kõigi siin elavate laste kitsikusest välja aitamiseks piisavalt rikas, ei pea paika. Vastupidi – ma väidan, et Eesti ei ole nii rikas, et saaks lubada kümneid tuhandeid vaesuses kasvavaid lapsi. See rahaline ja intellektuaalne ressurss, mis on vajalik laste vaesuse likvideerimiseks, on Eestis igal juhul olemas, vaja on üksnes poliitilist otsustavust asi ära teha.
Eesti vajab kohe konkreetset programmi
Eesti vajab kohe konkreetsetest meetmetest koosnevat programmi, mille eesmärk on laste süvavaesus riigis nelja aasta jooksul likvideerida. See on oluliselt konkreetsem eesmärk kui loosung “15 aastaga viie rikka hulka!” Selles on vähem propagandistlikku pompöössust, ent see on hädavajalik ja mis tähtsaim – realistlik ja saavutatav. See on üks selgelt mõõdetav suurus, mille põhjal saab hinnata järgmise riigikogu ja valitsuse töö tulemuslikkust.
Laste vaesuse likvideerimise abinõude hulka peaksid kuuluma universaalsete lastetoetuste oluline suurendamine, lasteaiakohtade loomine kõigile lastele, tasuta ja riiklikult rahastatav alusharidus kahe koolieelse aasta jooksul, tasuta koolitoit kuni gümnaasiumi lõpuni, “ringiraha” ehk riiklikult rahastatud huviharidus kõigile lastele, samuti riikliku elatisrahafondi loomine. Nii kõik erakonnad kui ka poliitikavälised inimesed ja ühendused on teretulnud pakkuma täiendavaid samme, mis aitaksid kaasa eesmärgi saavutamisele.
Parteipoliitikast kõrgemal seisev eesmärk
Laste vaesusest välja toomise kava peaks olema parteipoliitikast kõrgemal seisev rahvuslik eesmärk. Sellest võiks saada isegi poliitilisi vastasleere ühendav eesmärgipüstitus. See, kui vasaktsentristid näevad laste vaesusest välja aitamist eelkõige kui sammu sidusama ja õiglasema ühiskonna poole ja parempoolse maailmavaate kandjad kui olulist eeldust tulevaseks majanduskasvuks, ei ole probleem. Poliitiliste punktide noppimine on teisejärguline, peaeesmärk on ju see, et ükski Eestis kasvav laps ei läheks õhtul tühja kõhuga magama, et iga laps saaks käia koos sõpradega kinos ja minna pärast koolitunde huviringi. Oluline on, et meie lapsed saaksid olla õnnelikud ja et tuhanded lastega pered ei peaks tundma pidevat muret ja ebakindlust homse ees.
Eelmisel aastal sündis Eestis 13831 last. Seda on pea 500 võrra vähem kui 2005. aastal, mil professor Rein Taagepera meid “demograafilise vetsupoti” eest hoiatas. Mullusele surmade arvule jääb sündide arv aga alla koguni enam kui poolteise tuhande võrra. Mida vähem sünnib lapsi, seda olulisemaks muutub see, et ükski neist ei kasvaks vaesuses ja võimalusteta. Ja teistpidi – mida ebakindlam on lastega perede olukord Eestis, seda vähem sünnib meil lapsi ja seda rohkem pereloomise eas inimesi rändab võõrsile. Aeg otsustavalt tegutseda on täna.
Hakkame ühiselt peale!
On tõsi, et vaesuses ja vaesusriskis elavaid lapsi leidub kõigis Euroopa riikides. Põhja-Euroopas on neid suhtarvuna vähem kui Eestis, mõnel pool Kesk- ja Lõuna-Euroopas veidi rohkem. Ent see ei tohi panna meid olukorraga leppima. Näiteks riigi laenukoormast rääkides ei pea me Euroopa keskmist taset ju Eestile optimaalseks ja vastuvõetavaks. Usun, et Eesti inimesed tunneksid märksa suuremat uhkust, öeldes, et laste vaesusega võitlemisel oleme me Euroopa parimad, kui tõdedes, et meie valitsussektori võlg on Euroopa madalaim. Kui suudame ühte, siis peame suutma ka teist.
Olen kindel, et kui aitame 2019. aastaks kõik Eesti lapsed süvavaesusest välja, siis on enamik inimestest valmis valitsusele andestama ka selle, kui peaksime 2022. aastaks olema Euroopa jõukamate riikide edetabelis kuuendad. Kui keegi arvab, et laste süvavaesuse likvideerimine on ebavajalik või Eesti riigile mõttetult kulukas eesmärk, siis astugu ette. Need, kes nii ei arva – hakkame ühiselt asjaga peale!
i
SVEN MIKSER, sotsiaaldemokraat
