Käisin mugaval ja odaval reisil. Tõsi, aistinguid sai ainult nägemise ja kuulmise abil. Eks see oli rohkem “tugitoolireisimine”, esmaspäeviti rahvusraamatukogu suures saalis, kus ikka osalejaid rohkesti.
Oma reisist rääkis endine raadiomees, suur vanade laevade huviline ja taastaja Herkki Haldre. Samal sõidul käinutest olevat praeguseks elus alla 200 inimese. Sellele reisile minnes tuleb hankida kõrva kuldkõrvarõngas, mis läheks käiku pehmelt öeldes “ebameeldivuste” kompenseerimiseks, kui reisija peaks teel hukkuma ja tema maine mass randa uhutakse…
Ohtlikul reisil läbiti üle
Esimest korda pärast 1949. aastat sõitis taaskord traditsiooniline ja ehtne, kaubalaevaks ehitatud purjelaev vanal viljaveomarsruudil üle Lõunaookeani ümber Kap Hoorni, nii nagu seda sajandeid tehti, kuid pärast Panama kanali valmimist laevad enam nendes ohtlikes vetes ei seila.
Haldre on aidanud kahemastilise kuunari Irise “jalule” ja on kapteniks “Kajsamooril”, mis on ehitatud 1939. aastal Norras ja tähendab vabas tõlkes “Tuuletrolli ema”, on tüüpiline Põhjamere kaubalaev. Trollide keskmine eluiga pidi olema 300 aastat, niisiis on laev noor!
Kodusadamaks on lennusadam. Naljatades rääkis kapten, et taastatud laevadel on peale vanaegse hõngu ka traditsioonilt endist. Nagu varem, olid ka nüüd meremeestel kolm vahetust riideid: tänased märjad riided, eilsed märjad riided ja üleeilsed märjad riided, mis siis on kõige kuivemad. Generaator pandi laeval tööle neljaks tunniks. Aga süüa sai küll hästi, mitte nagu vanasti, kui oli vaid kuivikud ja soolaliha. Ja kui laevasõidule saabus muiste mõni kõrgem ametnik, anti käsk eraldada paremaid kuivikuid.
Hilissügisesel sõidul olid karmid tingimused, lained võisid olla üle kümne meetri kõrged, aga lainete intervall oli suur, nii et laev lihtsalt laskus ja tõusis mööda lainekülgi. Temperatuur oli nullilähedane, peatuti Falclandi saartel, mille pärast alles 1982. aastal Agentiina ja Suurbritannia vahel sõda peeti ja mille viimane võitis. Vastaspoolele ei meeldi see siiani. Kaunitele karmidele randadele ei soovitata minna, seal võivat olla veel miine. Jutustaja näitas huvitavaid võtteid pingviinidest, keda seal omajagu on; kui ühel linnul tekib soov randa minna, liituvad algatajaga teisedki, aga otse veepiiril peetakse nagu nõu ja üritatakse leida õiget vettemineku kohta, liikudes korduvalt edasi-tagasi. Lõpuks on nad teatud aja siis suure laine poolt nagu “alla neelatud”! Omal ajal pandi neid rohkesti patta, aga mitte söögiks, vaid põletusõli saamiseks.
Inimesi usaldavad need linnud siiani. Saarel on ülimalt palju laevavrakke, ka selle põhjuse saime teada.
Et kuuldut seedida lasta, on kombeks jutustamise vahele muusikat pakkuda. Seekord olid esinejateks tuntud muusikud, kes mõlemad kitarri mängisid ja laulsid. Väitsid, et neil on laevakogemusigi, sest on esinenud ka Balti merel seilavatel alustel. Olavi Kõrre on praegu vabakutseline muusik ja pillimänguõpetaja, omal ajal mitmes ansamblis musitseerinud.
Astrid Böning-Nõlvak on rahvamuusik. Ta algatas 2005. aastal pärimusmuusikafestivali Hiiu Folk ning on selle peakorraldaja. Seekordsel reisimuljete õhtul esitati vaid mereteemalisi laule.
EHA NÕMM
