Vabariigi aastapäeva eel, 23. veebruaril sõitis Kulle Leetla oma kodust Pala vallast Nõva külast aasta kõige pidulikumale ja väärikamale autasustamistseremooniale, mis leidis aset Pärnus Endla teatris. Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves tunnustas teda selle eest, et ta on üle saja korra verd loovutanud, Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgiga.
Esimene info riikliku teenetemärgiga autasustamisest tuli Kulle Leetlale Facebooki. “Tütar saatis mulle lingi Maalehe artikliga, kus oli presidendilt aumärkide saajate hulgas kirjas ka minu nimi. Temale omakorda oli kirjutise saatnud sõbranna. Uudis mõjus mõistagi tõeliselt üllatavalt ja meeldivalt. Selline tähelepanu tuleb ikka kord elus,” ütles teenekas doonor.
Kulle Leetlast sai doonor kaheksakümnendate aastate keskpaigas, esimest korda läks ta verd andma 1986. aastal. “Esmakordselt läksin tegelikult doonoriks ka seetõttu, et toona anti vereandjale võimalus vaba päev võtta. Läksin ka teisel, kolmandal ja neljandal korral, ja nii ongi vereandmine iseenesest mõistetavaks kujunenud,” rääkis naine.
“Olen ka ise vereülekannet vajanud, tänu millele mõistan doonorluse vajalikkust veelgi sügavamalt, sest abi võib sul alati endal tarvis olla. Veregrupp on mul A (II), mida peetakse üsna laialdaselt levinuks. Haruldane on näiteks AB,” lisas ta.
Valuta ja hirmuta
Ligi kolmkümmend aastat on Kulle Leetla käinud verd andmas Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuses. “Kui alustasin, paiknes see keskus vanemas mõisaaegses haiglahoones, praegu aga L. Puusepa tänaval asuvas polikliinikumajas. Nõelatorge veeni ja sealt vere võtmine pole mulle kunagi valu ega kartust põhjustanud. Minestanud pole ma kordagi. Pigem tundub ebamugava toiminguna vereproov sõrme otsast,” tunnistas Leetla.
Enda teada on Kulle verd andnud vähemalt 106 korral. “Varem käisin doonoriks neli korda aastas, mida üldiselt loetakse sobivaks sageduseks meestele. Viimasel ajal on aga tulnud aastas üldiselt kolm vere loovutamise korda. Doonoriks jääda tahan seniks, kuni tervis ja vanus võimaldavad. Üldiselt olevat vanusepiiriks kuuskümmend aastat, kuid teadaolevalt on verd võetud ka vanemas eas,” rääkis ta.
Tervisekontroll doonoritele
“Kutse vereandmisele saadetakse mulle enamasti meiliga. Kui veri võetud, märgitakse doonorikaardile järgmine kuupäev, mil mind verekeskusse oodatakse. Vere andmine tühja kõhuga pole tervisele kasulik. Eelnevalt on kasulik ikka süüa ja kohvi või teed juua,” rääkis staažikas doonor.
Ta on enda sõnul n-ö hommikuinimene ja vastavad kellaajad sobivad talle kõige paremini ka vereandmiseks. Leetla sõnul tehakse doonoritele enne verevõtmist ka tervisekontroll. “Arst mõõdab vereõhku ja kindlaks tehakse ka hemoglobliinisisaldus. Madala hemoglobliinitaseme korral on vere loovutamine vastunäidustatud. Mindki on sel põhjusel verekeskusest paaril korral tagasi saadetud,” lausus ta.
Õpetas Nipiraamatus mahla tegema
Doonorlusega kaasnevad ka mõned boonused. Kui veri antud, pakutakse doonorile kaasa mõni suupiste, näiteks šokolaad või müsli, samuti kingitakse ka meeneid või tarbeesemeid. “Näiteks on seal kaunilt kujundatud kruusid. Selle võtan minagi sageli kaasa ja olen oma kogusse saanud juba üle kümne kruusi,” rääkis naine.
Oma hobiks nimetab ta ka raamatute lugemist. Harjumuspäraseks ja meeldivaks tegevuseks on ka kodune söögi- ja joogitegemine – nagu usinatel perenaistel ikka.
Eelmise aasta augustis käis Kulle Leetlal külas Naistelehe Nipiraamatu ajakirjanik Anne Põder, kes kirjutas artikli “Kodune mahl on ikka kõige parem”, kus Kulle rääkis koduaia marjadest mahla valmistamisest ja jagas teemakohaseid praktilisi nõuandeid.
Doonorlusega tegelevad ka tütred
Neljateistkümnendat aastat elab Kulle Leetla Pala vallas Nõva külas. “Tulin siia elama oma abikaasa Lembitu koju. Siin jätkub närve kosutavat vaikust, koduaias saab töötada, see on meeldiv ja tervislik. Ise olen pärit Tartumaalt ja elanud nii linnas kui ka maal. Nüüdseks olen aru saanud, et minu jaoks on õige elustiil ikka maaelu,” rääkis Leetla.
Tööl käib ta Tartus Pikal tänaval asuvas pesumajas. Ühel nädalal tuleb käia tööl kolm ja teisel neli päeva.
Seoses Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi saamisega ja iseseisvuspäeva tähistamiseks toimus Kulle Leetla peres ka pidulik koosviibimine. Ema tunnustamise üle rõõmustasid ka tütred Eret Kallas ja Mari-Liis Leetla, kes on ema eeskujul samuti doonoriks hakanud.
Et riikliku tunnustuse saanud doonoril pole just kuigi sageli esinev eesnimi, sai huvi tuntud sellegi vastu, kust nimi pärit. “Nime pani mulle ema. Ma ei tea, kust ta selle leidis või võttis. On öeldud, et Kulle on soome nimi. Kord võttis minuga aga Facebooki kaudu ühendust üks proua, samuti eesnimega Kulle, kes väljendas selle üle heameelt, et Eestiski sama nimega naisi on. Tema teadis aga, et soome nimi Kulle siiski pole, küll aga leidub meie põhjanaabrite juures Ullesid,” rääkis Kulle Leetla. Verd loovutada on tal aga plaanis edaspidigi.
i
JAAN LUKAS
