Kui vaatasin enne Sotši taliolümpiat esmakordselt Saksa-Austria dokumentaalfilmi “Putini mängud”, tekitasid mitmed seal esitatud faktid ja arvamused seoses olümpiaks valmistumisega kahtlust. Nii lugupeetud meeste kui Garri Kasparovi ja Boriss Nemtsovi väljaöeldud moonutused valmistasid natuke piinlikkust. Nüüd, pärast talimängude lõppemist seda filmi taas vaadates süvenes piinlikkus veelgi: kas filmi autoritel puudus kõige väiksemgi ajakirjanduseetika?

Kahjuks on see film vaid üks osa sellest suurest müüdist, mida Sotši mängude puhul avalikkuse jaoks meedias loodi. Loodi kuvand, et tegemist on Venemaa presidendi Vladimir Putini mängudega, kus spordiga on vähe ühist. Venemaa ei saa hakkama mängude korraldamisega ja kõiki Sotši sõitvaid inimesi ohustavad terroristid, kes tahavad Venemaale kätte maksta. Nagu sellistel puhkudel ikka, kutsuti üles mänge boikoteerima.

Tegelikult mängitakse meedia abil sel moel poliitilisi mänge. Kas juhuslikult või mitte, pole isegi oluline. Ja kahjuks on oma osa selles etendanud ka Eesti. Kui mitte midagi muud, siis suudeti negatiivse fooni kujundamisega hirmutada niigi kartlikke läänemaailma inimesi. Põhimõtteliselt püüti korrata 1980. aasta Moskva mängudele eelnenud kampaaniat, mil viimaseks piisaks saanud NSV Liidu kallaletung Afganistani (või tänapäeva terminoloogiat kasutades missioon), vallandaski boikotikampaania. Ent siis oli külma sõja haripunkt. Natuke on maailm vahepealsete aastatega ajaloost ka õppinud.

ROKi president Thomas Bach kordas Sotšis mitut puhku, et kui miski suudab maailmas tänapäeval veel erinevaid pooli ja arusaamu liita ning pingeid vähendada, siis on see sport ja selle kroon – olümpiamängud. Ärme kanname olümpiatule alla oma sise- ja välispoliitilisi võitlusi.

Ka Eesti peaminister Andrus Ansip ütles lennuki pardal Sotši poole lennates, et riigijuhid sõidavad olümpiamängudele ROKi kutsel, mitte Putinile külla. Nagu igale teisele olümpiale.

Olümpiabaasid lõhnasid rahast

Nüüd, taliolümpiale tagasi vaadates, võib kokkuvõttes tõdeda, et Sotšis olid hästi korraldatud mängud. Kõik see, mida targad vaatlejad ennustasid ja millega rahvast hirmutati, ei täitunud. Mängude korraldajad tulid eeskujulikult toime kahe suure probleemi lahendamisega: ehitada tühjale kohale nüüdisaegsed olümpiarajatised ning tagada turvalisus maailma suurimal ühisüritusel.

Kuue aastaga arendati Sotšis ja selle piirkonnas välja moodne spordirajatiste võrk. Mitmetel olümpialinnadel on tulnud ehitada kõik võistlusbaasid üles nullist, kuid Sotšis vajas lisaks sellele rajamist kogu infrastruktuur. Alates nüüdisaegsest teedevõrgust, lõpetades Sotši ühendamise Krasnaja Poljanaga, mis võimaldab suvituskuurordist kolmveerand tunniga mäesuusakeskuseni jõuda. Kui vaadata nende aastate jooksul rajatud maanteid, tunneleid, gondlitrasse, olümpiaobjekte, siis vaatab sulle igalt poolt vastu raha. Kõhe hakkab. Õhus hõljub igal sammul raha lõhn ja võta sa kinni, kulutati siis 50 või 51 miljardit dollarit.

Araabia naftašeigid on juba arutlenud taliolümpia korraldamise võimalusest kõrberiigis, mis nõuaks Sotši mängudest veel neli korda suuremat summat. Ja seda ei peeta enam utoopiaks. Vaevalt siis ka poliitikavankri ette rakendatud meedia seda neile pahaks paneb.

Võrreldes pilti, mis avanes poolteist aastat tagasi Sotšis liikudes, olukorraga nüüd, olid nagu imedemaale sattunud. Olümpiarajatised ei olnud tehtud niisama mängudeks, vaid enamik neist on ka arhitektuurilised vaatamisväärsused ning sportlase- ja pealtvaatajasõbralikud. Kõige tipuks on otse Musta mere kaldal asuv Bolšoi nime kandev jäähall, mis on vaatamist väärt nii seest kui väljast. Või laskesuusatamise võistluspaik Lauras, mida tahetakse võtta nüüdsest regulaarselt MK-võistluste toimumispaigaks. Samuti vanaeestlaste talu nimest pärinev Roza Hutor, kuhu on rajatud mäesuusaalade võistluskeskus. Või Adleri linnateed, kus juba sel sügisel kihutavad maailma vormeliässad.

Seejuures oli peamine, et rasketeks ja keerulisteks radadeks ristitud võistluspaikadega jäid rahule ka sportlased. Kellega õnnestus sel teemal rääkida, need vaid kinnitasid oma rahulolu võistlustingimustega.  Ehk polnud rahul vaid need, kelle ettevalmistus ei olnud olümpiaküps ning kellel raske rada vikatina jalgu alt niitis.            

Kaukaasiat hoiti kontrolli all

Rääkides mängude turvamisest, siis silmaga nähtav osa jäi sedapuhku selgelt alla vaatepildile, mis avanes tosina aasta eest Salt Lake Citys. Toona tuli pidevalt kõndida kui rindelinnas, sõrme päästikul hoidvate patrullivate automaaturite vahel. Kuigi ka siis öeldi, et kõigile nähtav kontroll moodustab ehk 30 protsenti üldisest järelvalvest, millega mängude turvalisus tagatakse. Nüüd Sotšis võis see number ehk isegi veel väiksem olla.

Kindlasti oligi, kui jälgimis- ja pealtkuulamisseadmete kasutamisest ette hoiatati.

Kahel korral oli mul endalgi põhjust tunda, et n-ö “saba” on taga. Samas tehti kõike vaoshoitult ja korrektselt. Olid politseinikud, turvatöötajad, valvemeeskonnad, sõdurid. Väga paljud neist olid erariietes, pealtnäha sihitult ringi liikuvad töömehed. Veel rohkem neist jäid aga kindlasti nähtamatuks. Lisaks inimjõule oli olümpiaala turvamiseks parimal tasemel kasutatud elektroonikat ning kõike seda ümbritsesid piirdeaiad. Mitmekordne aedadering ümber olümpiaobjektide ja –trasside tegi võimatuks ka jänese läbilipsamise.

Vabatahtlikke oli Sotši mängudel ametis 25 000, rohkem, kui neid kunagi varem talimängudel olnud on. Nagu ütles Pärnust vabatahtlikuna tööle tulnud Kaupo, oli seda ilmselgelt liiga palju, kuid kõike oli igaks juhuks mitmekordistatud, et mingit vajakajäämist ette ei tuleks. Ning üldjuhul oli neist abilistest alati ka kasu. Valdavalt noored, inglise keelt oskavad tudengid aitasid igas olukorras. Lisaks arvukalt kõikvõimalikke töömehi, kes olid olümpiapere teenistuses ööpäevaringselt. Isegi koristajad töötasid hotellides 24 tundi järjest. Transport toimis eeskujulikult.

Seega, olümpiamängude korraldamiseks kehtestatud kõige vajalikumad nõuded olid Sotšis täpselt täidetud. Kõik need, kes viibisid kohapeal ja kellel polnud ülesannet sorkida kepiga prügimäel, võisid rahule jääda. Mida tegelikult ka arvata võis.

Olid talimängud nagu kõik teisedki. Murdusid paljud loodud müüdid ja võitis sport.  

TIIT LÄÄNE