Peaminister ANDRUS ANSIPI kõne 23. veebruaril Vanemuises
Siinsamas Vanemuise kontserdisaalis teatasin kaks aastat tagasi, et uut valimiskampaaniat mina peaministrikandidaadina enam ei alusta. Nii ongi.
Küllap leidus umbusklikke, kelle meelest poliitikud aina annavad ja võtavad oma lubadusi. Mina olen püüdnud oma lubadusi alati täita. Ning täna ongi käes see hetk, mil võin teile kinnitada, et vastlapäeval esitan Eesti Vabariigi Presidendile lahkumispalve.
See kaks aastat tagasi langetatud otsus oli kantud mu enda veendumusest, et igaks asjaks siin elus on mõistlik aeg, et igal asjal on algus ja lõpp. Ning iga lõpp võib olla millegi uue algus. See otsus ei sündinud kellegi survel. Nii palju, kui on survestajaid, nii palju on ka toetajaid. See on poliitika reaalsus, võiks isegi öelda – rutiin.
On uhke, sõnulseletamatult soe tunne, et mulle on antud võimalus töötada valitsusjuhina nii palju aastaid – rohkem kui kolmandiku taasiseseisvunud Eesti riigi elueast.
Ma pean seda rahva usalduse märgiks, mille eest olen südamest tänulik. Pean seda erakonnakaaslaste toetuse, koalitsioonipartnerite koostöötahte ja ka opositsiooni respekti märgiks.
Tuleb nõustuda, et inimese tegude kõige õigem hindaja on aeg. Ja ka ajale tuleb anda aega. Aega nende lugude settimiseks ja selekteerimiseks, millest lõpuks moodustub aja lugu.
Eesti Vabariigi ajaloos võiks aastaid 2005–2014 nimetada tõsise pühendumise aastateks. Midagi ei tule siin ilmas kergelt. Pettumuste ja tagasilöökide eest ei ole kaitstud ei riigid ega majandused, ei ettevõtted ega perekonnad. Mitte keegi.
Aga just emotsiooniderohkel kriisiajal, kergekäeliste lubaduste ja küüniliste üleskutsete kiuste leidis eesti rahvas endas jõudu jääda iseendaks – asjalikuks, alalhoidlikuks, terve mõistuse häält kuulavaks rahvaks.
Kui ma kiidan Eesti riigi korras rahandust – ja ma olen seda alati pidanud oluliseks –, siis kiidan sellega eesti rahvast.
Just rahva mõistvus ja arukus on loonud tulevastele põlvedele võimalused õnnelikuks eneseteostuseks. Me ei ole veeretanud tänaseid raskusi võlgadena oma laste kaela./…/
Väike riik peabki olema tõhus ja uuenduslik. Selleks on Eesti valitsus kasvatanud Euroopa riikidest kõige kiiremini teadus- ja arendustegevuste rahastamist. Meenutagem, et möödunud aastal sai Eestist kosmoseriik. Meenutagem ka, et PISA ülemaailmse testi järgi on meie noored maailma nutikaimate seas.
Õpilaste teadmiste hea tase kinnitab ühtsuskooli mudeli õigsust. Võrreldes teiste riikidega, on erinevused Eesti koolide tasemes imepisikesed, iga küla või äärelinna kooli õpilase ees on kõik teed lahti.
Eesti pered on haridust alati oluliseks pidanud. Seda on teinud ka riik. Eesti suunab haridusse sisemajanduse kogutoodangust rohkem ressursse kui enamik Euroopa Liidu liikmesmaid. Selleks, et rohkem hinnata õpetajat, kelle pühendumuse najal ju püsib kogu hariduselu, oleme algatanud koolivõrgu reformi.
Maikuus peavad valijad langetama otsuse, keda saata Euroopa Parlamenti. Arvan, et üha enam eestlasi on mõistnud, et europarlamendi valimine ei ole teisejärguline sündmus.
Ehkki Eesti saadikuid on Euroopa Parlamendis ainult kuus, on meie päralt kõik võimalused mõjutada Euroopas toimuvaid protsesse. Tugev ja toimiv Euroopa on Eesti tuleviku tagatis./…/
Nimelt on Eesti kanda 2018. aasta esimesel poolaastal Euroopa Liidu eesistuja vastutusrikas roll. Ning teiseks – 24. veebruaril 2018. aastal saab Eesti omariiklus saja-aastaseks.
Nendele tähtsündmustele tuleb juba praegu mõelda, aga arusaadavalt jääb lõviosa töö- ja vastutusekoormast järgmistele valitsustele.
