Pühapäeval lõppesid olümpiamängud, mida Eestis ilmselt veel pikka aega mäletatakse. Pole parata, aastad pole vennad ja ilmselt tulenebki madalseis mitmete negatiivsete asjaolude kokkulangemisest, nagu nendib meie tänases lehes Tiit Lääne.
Aga esmaspäeval tähistasime oma riigi sünnipäeva. Televiisori ees pidupäevakontserti jälgides võis taas tõdeda, et kui kultuuriga tegemist, on eestlane olla alati ja jätkuvalt uhke ja hää. Näed hümni ajal liigutuspisaraid mitut võimuvahetust kogenud härrasmehe silmis. Märkad, kuidas paljud suud publiku hulgas regilaulu kordusridade juures innukalt kaasa sõnuvad. Ja tõused õhinal püsti, kui kontsert lapseeast saati tuntud kalli lauluga lõpeb.
Eesti on nagu meie maavillane kinnas: natuke kratsiv ja kare, aga ikka armas ja soe, võttis mullu aasta suurpere tiitli pälvinud pere ema Grethe Rõõm oma suhted kodumaaga telekaamera ees lühidalt ja tabavalt kokku.
Olümpiamängud tulevad ja lähevad, Eesti, kare, kuid omane, jääb. Loodetavasti väga kauaks.
27. veebruar 2014
