Homme annab president Toomas Hendrik Ilves Pärnu teatris Endla üle riigi teenetemärgid. Kõrge tunnustuse pälvinud üheksakümne üheksa inimese hulka kuulub ka Pajusi vallast pärit kaitseväelane, hetkel Poolas NATO kirdekorpuses teeniv kolonel Aivar Kokka.
Kolonel Aivar Kokka saab Kotkaristi neljanda klassi teenetemärgi suurte teenete eest nii Eesti esmase riigikaitse arendamisel, maaväe väljaõppe taseme tõstmisel kui ka üksuste ettevalmistamisel NATO juhitud ohtlikeks operatsioonideks Afganistanis.
“Presidendi otsus tuli mulle üllatusena nagu paljudele teistelegi medalisaajatele,” meenutas üle 20 aasta kaitseväes teeninud kolonel Aivar Kokka päeva, mil avalikustati teenetemärgi saanud inimeste nimed. “Sain sellest teada keset tööpäeva. Vend saatis sõnumi, kus õnnitles mind Kotkaristi saamise puhul, lugesin sõnumi kiiruga läbi, mõtlesin, et oh, järgmine rist, panin telefoni taskusse tagasi ning jätkasin tööd. Loomulikult teadsin, et Kotkaristi erinevad tasemed on sõjaväelaste jaoks kõige kõrgemad autasud, mis Eestis on võimalik saada, aga mul ei tulnud selles kiirustamises pähegi, et mis ta täpselt on. Alles õhtul, kui sain saabunud sõnumid ja e-mailid uuesti üle vaadata, sain asjast täielikult aru. Mida rohkem sellesse süvened, seda uskumatum see on.”
1968. aastal sündinud Aivar Kokka alustas oma haridusteed Pisisaare algkoolis ning läks pärast 1984. aastal Põltsamaa keskkoolis kaheksanda klassi lõpetamist õppima Olustvere sovhoostehnikumi. “Kõigist neist koolidest on Pisisaare kool kõige soojemalt meelde jäänud,” rääkis Aivar Kokka. “Väike koolikene, mis on noorele lapsele palju parem kui suured linnakoolid. Päevad olid seal hästi organiseeritud ning õpetajad olid väga head.” Oma esimese kooliga on Aivar Kokkal side säilinud tänaseni, mõne aasta eest käis ta sõjaväelasena seal lastele esinemas ning vanematel Pisisaares külas käies on ta korduvalt kohtunud ka oma õpetajatega.
Tulevasele elukutsele mõeldes köitsid Aivarit lapsepõlves kolm ametit: õpetaja, bussijuht ja sportlane. “Mulle on alati meeldinud õpetaja elukutse ning ma olen väärtustanud seda, mida õpetajad teevad,” selgitas ta. “Kaks esimest ametit on ka päris palju inimestega seotud, ka bussijuhi amet ei huvitanud mind mitte tehnika pärast, vaid pigem seetõttu, et oled pidevalt inimestega koos.”
Põhikooli lõpetamise järel läks Aivar aga hoopis agronoomiat õppima, selline otsus oli üllatuseks isegi tema vanematele. “Mul ei olnud selles vanuses mingit kindlat arusaamist, kelleks ma lõpuks saada tahan või kuhu ma üldse sihin,” meenutas ta.
Agronoomina töötada ei jõudnudki
Õpitud erialal Aivar Kokka siiski töötada ei jõudnudki, sest pärast lühikest praktikat võeti ta 1988. aasta mais Nõukogude armeesse aega teenima. Kaheaastane teenistus Laadoga järve lähedal lõppes talle kõrgeima auastmega, mis ajateenija tollal üldse saada võis – vanem. Kuigi ajateenistuse ajal õnnestus Aivaril korra ka puhkusel käia ning tänu vanemate saadetud ajalehtedele oli ta kursis Eestis toimuvaga, oli tal tagasituleku järel siiski raske kohaneda vahepeal toimunud muutustega. “Minu jaoks oli kõige huvitavam see, et läksin sõjaväkke Eesti NSVst ja kui ma tagasi tulin, oli juba Eesti Vabariik. Mäletan, et mul läks pool aastat, et aru saada, kuhu ma tulin,” muigas Aivar Kokka.
Sõjaväeteenistusele järgnenud aeg kulus eneseotsingutele. “Tegin kodukülas mitmeid juhutöid, olin näiteks bensiinijaamas valvur, aga see kõik ei olnud minu jaoks tähtis,” meenutas Kokka. “Minu jaoks oli see pigem enda otsimise aeg, lugesin palju, kuulasin teisi inimesi, tahtsin jõuda arusaamisele, mida ma üldse tahan edaspidi teha.”
Kui kuulutati välja esimesed Eesti ohvitseride ettevalmistuskursused, oli Aivar Kokka otsusele jõudnud. “Kui mõtlen sellele, kelleks ma lapsena saada tahtsin, siis nende elukutsete olulised elemendid on ka sõjaväelase elukutses olemas. Kui see võimalus avanes, haarasin sellest loomulikult kohe kinni ja läksin ilma pikemalt mõtlemata kursustele. Olin täpselt õigel hetkel õiges kohas ja mul on hea meel, et see niimoodi juhtus.” Tallinnas Tondil toimunud pooleaastaste ettevalmistuskursuste eeltingimuseks oli armeeteenistuse eelnev läbimine ning vähemalt nooremallohvitseri auastme olemasolu. Põhilisteks õppejõududeks olid Nõukogude armee endised eestlastest ohvitserid. “Paljud 30–35 alustanust langesid juba kursustelt välja, samuti langesid paljud välja järgnevate teenistusaastate jooksul. Tänaseks on vaid mõned üksikud neist, kes tookord lõpetasid, kaitseväkke alles jäänud,” kahetses Aivar Kokka Ta lõpetas ettevalmistuskursused paremate hulgas ning sai nooremleitnandi auastme.
Aivar Kokka esimeseks teenistuskohaks sai Viru Jalaväepataljon, kus ta teenis aastatel 1992-1995 algul kompaniiülema abi ja seejärel kompaniiülemana ning 1999- 2002 juba operatiivosakonna ülema ja staabiülemana. Teenistus katkes vahepealsete kõrgkooliõpingute tõttu: ta lõpetas Tartu Ülikooli psühholoogia erialal. “Pärast seda on olnud ainult sõjalised õpingud. Olen lõpetanud ka Balti Kaitsekolledži, kus sain vanemstaabiohvitseri hariduse, ning olen vahelduva eduga õppinud ka USA-s lühematel kursustel,” kirjeldas mees oma haridusteed.
Suures sõjamasinas
Aastatel 2003–2004 oli Aivar Kokka pool aastat Eesti kaitseväe kontaktohvitseriks USA keskväejuhatuses. “See oli seotud Iraagi konfliktiga. Florida osariigis Tampas asus kõige kõrgem staap, mis Iraagi operatsiooni juhtis ning seal paiknesid ka kõigi nende riikide kontaktohvitserid, kelle üksused olid operatsiooniga seotud. Minu peamised ülesanded olid seotud Eesti üksuse tegevuse kooskõlastamisega staabis, mitte otseselt lahinguülesannete kooskõlastamine, vaid toetuse ja selliste küsimuste kooskõlastamine.”
“USA keskväejuhatuses teenimine oli minu kui sel ajal noore ohvitseri esimene sisseastumine suurde sõjamasinasse. Kõige selle kogemine erialases mõttes on ikka midagi muud, kui siin Eestis väikese sõjaväega opereerimine. Erialases mõttes annab rahvusvahelistes operatsioonides osalemisel huvitava kogemuse ka erinevate riikide sõjaväelastega suhtlemine, nendega kogemuste ja arusaamade vahetamine. Näed, kui erinevad on maailmad, kust nad tulevad. Eurooplasi me teame, aga väga palju ei ole me kokku puutunud näiteks Lähis-Ida, Aafrika või Lõuna-Ameerika riikide armeedega,” meenutas Aivar Kokka, lisades, et just Tampas viibimise aega jäi ka tolle perioodi märkimisväärseim sündmus Iraagi sõjas, diktaator Saddam Husseini tabamine. “Staabis oli see suur sündmus, sõjalises mõttes läks pärast seda aga palju hullemaks.” 2006. aasta suvel oli Aivar Kokka ka ise Iraagis. “Teenisin Bagdadi külje all ühe USA brigaadi staabis operatiivohvitserina. Sõjaliselt oli see raske aeg, konfliktide intensiivsus oli tol suvel üks kõrgemaid.”
USAst naasmise järel võttis ta vastu uue väljakutse, osaledes 1. jalaväebrigaadi staabi loomisel. Aivar Kokka teenis Paldiskis jalaväebrigaadi staabi operatiivosakonna ülema ja staabiülemana.
Järgnes avalikkusele ilmselt kõige tuntum periood Aivar Kokka teenistusest – aastatel 2006–2009 oli ta Scoutspataljoni ülem. “Ülema vastutusala oli väga selge. Pidid vastutama selle eest, et üksus oleks valmis minema, kuhu iganes vaja on. See puudutas nii siseriiklikke ülesandeid sõjalises mõttes kui ka välisoperatsioone. Ehkki niipea, kui ma sinna tulin, hakkasid pihta Afganistani rotatsioonid, mis tähendas seda, et peamiseks ülesandeks sai kompaniide ettevalmistamine Afganistani missiooniks. Alustasin Estcoy-4 väljaõpetamisega, lõpetasin Estcoy-9-ga. Kõige selle kõrvalt ei kadunud kusagile muidugi ka see, et pataljon peab tervikuna olema valmis selleks, kui on vaja teha midagi Eesti kaitseks,” sõnas Aivar Kokka.
2009. aastal jätkas ta teenistust maaväe staabis. “Seal juhtisin ma operatiivosakonda ning olin ka maaväe staabiülema asetäitja. Sain väga positiivse kogemuse maaväe ja eelkõige staapide väljaõppe edasiviimisel, staabid vastutavad ju eelkõige juhtimisfunktsiooni väljaõppe eest. Kui rääkida maaväe väljaõppesüsteemi ülesehitamisest, siis vastutasin ma ajal, kui jalaväepataljonis kompaniiülemana alustasin, sõdurite ja allüksuste väljaõppe eest. Kui ma läksin pataljonist staabi tasemele, siis ma liikusin järjest igale järgmisele kõrgemale astmele ning igas staabis olin ma seotud ja vastutasin oma staabi ning alluvate staapide väljaõppe eest. Nüüd olen ma siin NATO staabis ja ma pean täpselt sedasama tegema veelgi kõrgemal tasemel. Väljakutsed ei lõpe! Kui me tahame eksperdiks saada, siis tuleb kõik need tasemed läbi käia, mõistmaks seda, et kui oled seal kõrgel tasemel, kuidas siis sinu plaanid ja otsused mõjutavad ka kõige viimast sõdurit.”
Pere toetab
Alates 2012. aastast teenib Aivar Kokka Eestile lähimas NATO väekoondises – Poolas asuvas NATO kirdekorpuses. Hetkel G7 osakonna ehk väljaõppeosakonna ülema ametis oleva Kokka teenistusaeg Poolas lõpeb 2016. aastal.
“Normaalse rotatsiooni pikkus on kolm aastat, kuna mul aga ametikoht vahetus, tuli ka aasta juurde. Väljaõppeosakond on rahuajal üks peamisi osakondi, mis tagab selle, et konkreetne staap oleks ette valmistatud lahingutegevuseks või sõjategevuse juhtimiseks. Kõige suuremaks ülesandeks ongi väljaõppe planeerimine, ettevalmistamine ning läbiviimise korraldamine ja hindamine. Kõige tavalisemad funktsioonid, aga kõik see on senisest mitu astet kõrgemal, Eestis ei olegi nii suurt üksust nagu korpus või korpuse staap.”
Poolas toetab Aivarit ka tema perekond. Jõhvist pärit abikaasa Olgaga kohtus ta Tartu Ülikoolis õppides. “Olga õppis vene filoloogiat, kohtusime tavalises kohvikus ja sattusime juttu ajama. Olime teineteisele sümpaatsed, aga pärast esimest kohtumist kaotasime teineteist pikaks ajaks ära. Mitu kuud hiljem kohtusime täitsa juhuslikult tänaval ja pärast seda hakkasime juba järjekindlalt kokku saama. Eestis töötas Olga pangas, Poolas on ta kodune, sest siin ei ole tal mingit võimalust töötada.”
Aivari ja Olga lapsed Marie, Mihkel ja Georg õpivad Poolas rahvusvahelises koolis, mis loodi NATO kirdekorpuses teenivate ohvitseride ja allohvitseride lastele ingliskeelse hariduse andmiseks. “Kõige noorem laps ei ole kunagi Eesti koolis õppinud, tema kooliharidus saigi alguse inglise keeles. Tagasi tulles võib lastel kohanemisega probleeme tekkida, aga küll nad harjuvad, lapsed saavad kiiresti hakkama.”
Küsimusele, mis saab temast pärast 2016. aastat, kui lõpeb teenistus NATO kirdekorpuses, vastas Aivar Kokka, et seda ta praegu veel ei tea. “Mind ei ole karjäär kunagi huvitanud. Balti Kaitsekolledži lõpetamise järel mõtlesin, et oleksin huvitatud pataljoni juhtimisest, selle võimaluse ma ka sain. Praegune ametikoht ei olnud üldse minu unistus, usun, et olen juba niigi üle oma varju hüpanud. Kui personaliplaneerijad on küsinud, mis mind huvitab, siis olen öelnud, et mind huvitab enesearendamine.”
Eesti kaitseväes on koloneli auastmest kõrgemad vaid neli auastet. “Kindrali auastmest ma kindlasti ei huvitu, absoluutselt mitte,” on kolonel Aivar Kokka resoluutne. “Ma usun, et Eesti kaitseväes on palju häid mehi, kes selle on välja teeninud või teenivad selle välja edaspidi. Mina olen valmis nende alluvuses teenima.”
Kolonel Aivar Kokka on veendunud, et sõjaväelase elukutse annab peamised probleemide lahendamise oskused. “Kaitsevägi annab kindlasti need väärtused ja oskused, mida siinses kultuuriruumis mõistetakse ja omistatakse meestele. See on üks võimalusi kogeda seda vana elukutset ning see kogemus ei jookse mööda külgi maha mitte kunagi ja kusagil, eriti noortel meestel, kes alles otsivad oma kohta elus. Eestis sobib kaitsevägi hästi ka mingi teekonna alguspunktiks, kaitseväkke tulek ei pruugi tingimata tähendada, et täna tuled ja oled siin kogu eluaja.”
i
MATI ALEV
