Möödunud aasta 21. detsembril tähistati Tartus konverentsiga Jaan Tõnissoni 145. sünniaastapäeva ning asutati temanimeline selts.
Mart Laar on öelnud, et Jaan Tõnissonita ei oleks Eesti riiki. Sedasama võib öelda ka Konstantin Pätsi kohta, kelle sünnist möödub 23. veebruaril 140 aastat.
On väga kahju, et 2010. aastal Eesti Päevalehe ja ajakirja Akadeemia koostöös välja antud raamatusarjas “Eesti mälu” ei olnud Eesti Vabariigis tuntud koolimehe, kirjaniku ja publitsisti Märt Raua mälestusteost “Kaks suurt. Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu” (Toronto, 1953; Tallinn, 1991). Selles teoses põimuvad autori ja tema kaasaegsete ajaloomälestused.
2. veebruaril tähistasime Tartu rahu aastapäeva, millega lõppes Vabadussõda. Tõenäoliselt ei tea aga paljud seda, kuidas langes otsus Vabadussõda alustada. Sellest on kirjutanud kindralmajor Aleksander Tõnisson: “27. novembri varasel hommikul asus Ajutine Valitsus erakorraliseks koosolekuks kokku, et arutada rasket olukorda ja otsustada, mida teha /../
Valitsusliikmed istusid surmtõsiste nägudega ja vaikisid. Mõne minuti pärast kordas peaminister /Konstantin Päts/ küsimust ja rõhutas tingimatut vajadust igaühel sõna võtta. Vaikus kestis edasi. Viimaks hakati sõna võtma. /…/
Paistis, et need mõtted ei meeldinud peaministrile. Ta kulmudesse tekkisid rasked kortsud, silmad läksid punni ja nägu punaseks. Siis kerkis laua kohale ta rusikas ja langes tugeva mürtsuga vastu lauda: “Ei mingisugust kokkulepet kommunistidega! Jõuga ja relvaga vastu igaühele, kes tungib vägivallaga Eesti pinnale! Parem auga langeda kui sattuda enamlaste metsiku vägivalla alla ja niikuinii hävida. Meil on õigus vaba rahvana vabal maal elada. Meie püha kohus on meie vaba maad kaitsta. Kõik mehed idarajale vastu viletsuse ja orjuse kandjatele.”
Märt Raud jätkab: “Vastu ei vaieldud. Ajalooline otsus oli tehtud /…/ Kui ei oleks olnud seda rusikahoopi, ei oleks olnud ka Eesti riiki (Märt Raud, “Kaks suurt…” Tallinn 1991, lk 130-131)
Oskar Rütli kirjutab oma mälestustes: “K. Päts oli kindlasihiline, ettenägelik, terava mõistusega ja arvustusvõimega. Ta omas süstemaatilisi, laialdasi teadmisi riigiõiguses ja omavalitsuste alal ja oli kodus ka majandus- ja sotsiaalküsimustes. Selle juures polnud ta mitte üksi teoreetik, vaid ka tegeliku elu tundja ja suurte kogemustega. Oli suurim riigimees ja diplomaat Eesti elus.
Tema esinemine oli alati mõõdukas ja täis enesekindlust. Ta ei võtnud midagi ette enne, kui ta oli oma ülesande läbi mõelnud. Oli ta ettevõtte teostamisele asunud, siis ei loobunud ta sellest. Visadust, sitkust ja energiat tal jätkus. Temas kehastus kogu eesti rahva tüüp.” (Oskar Rütli, “Mälestusi ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusist (1871-1949)”, Eesti Päevalehe AS 2010, lk 352-353.
OLAF LANGSEPP
