Oleme harjunud pikemalt järele mõtlemata pidama end väikerahvaks ja oma riiki väikeriigiks, mis on aga nii faktiliselt kui mõttelises plaanis üsna küsitav. Kas me mitte ei mõtle end väiksemaks, kui me tegelikult oleme?
Mõisted “väike” ja “suur” on suhtelised, sõltudes ennekõike hindaja kogemusest ja vaatepunktist. Kahtlemata on kõik kuulnud lugusid, kuidas eesti rahvas mahuks ära elama mõnda Istanbuli linnajakku ja et Eesti majandus on sama suur nagu mõnel New Yorgi ärikvartalil.
Teisalt leidub aga maailmas arvukalt riike, mis on nii territooriumi, rahva arvu kui majanduse poolest Eestist väiksemad. Ja teame, et on meist oluliselt suuremaid rahvaid, kellel ei ole õnnestunud jõuda soovitud omariikluseni.
Jakob Hurt seadis 1870. aastal eestluse eesmärgiks saada suureks vaimult ja kultuurilt. Ärkamisaegsed mõtted, unistused ja eesmärgid on paljuski täitunud: meil on oma iseseisev riik, meil on rahvuskeelne kultuur ja haridus. See on saavutus, mis on jäänud paljudele rahvastele kättesaamatuks luksuseks.
Kahtlemata oli ka ärkamisajal üksjagu neid, kes pidasid eestluse eest kõnelejaid eluvõõrasteks “poolhulludeks”. Vabadussõtta minek oli paljude kaasaegsete silmis sulaselge enesetapp, sest kuidas on väikesel eesti rahval võimalik suurt Venemaad sõjaväljal võita?
Väiksus on meile tihtipeale kõige käepärasem põhjendus, miks jätta midagi tegemata, miks loobuda unistuste poole pürgimast. Ometi tõestab ajalugu taas ja taas, kuidas ilmvõimatud unistused on tehtud teoks ja ebatõenäolised visioonid on saanud reaalsuseks. Mitte sellepärast, et seda oli kerge saavutada, vaid just tänu sellele, et oma võimetesse usuti.
Eestist sai läinud aastal kosmoseriik. Me tõestasime, et lisaks Põltsamaa marmelaadile oleme võimelised kosmosesse saatma oma satelliidi, mis võimaldab meie tudengitel ja teadlastel läbi viia vajalikke eksperimente, andmaks oma panus teaduse arengusse. See on tänapäevane vastus Jakob Hurda 144 aastat tagasi kõlanud üleskutsele saada suureks vaimult ja kultuurilt.
Unistusi on suuremaid ja väiksemaid, ulmelisi ja realistlikke. Üks minu unistustest täitus käesoleval aastal, kui Eesti rööbasteedel hakkasid sõitma uued diiselrongid, millest sai ajakirjanduses esmakordselt räägitud 2004. aasta sügisel.
Nüüd unistame kiirest rongiühendusest Tallinna ja Euroopaga. Kas selleks kulub taas kümme aastat, läheb vähem aega või koguni kauem, näitab aeg. Oluline on mitte väsida unistamast.
Eesti riik tähistab tänavu 96. aastapäeva. See on meie ühiste saavutuste vili, põlvest põlve edasi kantud idee, mille nimel on tehtud tööd, võideldud ja ka elu antud.
Me ei pea oma saavutusi häbenema. Võime julgelt uusi sihte seada, ka selliseid, mis näivad teostamatud, sest kui sellega ei tule toime meie, siis leiavad vastuse küsimustele meie lapsed. Me ei tohi öelda esimesena “ei”, me ei tohi otsida põhjust, miks midagi ei saa teha, vaid otsima ja katsetama lahendusi, kuidas eesmärk saavutada. Nii püsime suurte seas – vaimult ja kultuurilt.
i
Aivar Kokk, riigikogu liige, IRL
