Psühholoogiaprofessor Mati Heidmets väitis Postimehes, et umbes kaks kolmandikku meie rahvast olevat eluga rahul ja optimistlikud, vaja pahur kolmandik järele aidata. Lapsed on ikka rõõmsad, sest nad oskavad rõõmu tunda ka vähesest. Aga soovid suurenevad kasvades, rõõmu jääb vähemaks. Inimese rahulolu ja optimism peab ikka toetuma millelegi reaalsele. Elan ise kauges maakohas. Ma ei tunne seal puudust Tallinna või ükskõik mis linna suurtest ostukeskustest, sest ka pealinnas viibides pole mul sinna asja. Kallid kaubad, kallid rendipinnad, kas need kauplused majandavad end üldse ära? Aga et neid muudkui juurde kerkib, saan järeldada vaid seda, et ka inimesi sinna jätkub ja et olen lihtsalt erand?
Eakal inimesel on ju kõik asjad olemas. Loomulikult mitte kõige uuemate mudelitena, aga talle armsa ja füüsiliselt ajale vastupidava variandi näol. Ja tal on kahju mingist asjast loobuda ja ära visata, et siis uus hankida, ainult brändi pärast. Praegusaegne asjade disain ja tootmine on hirmuäratavalt kiire. Kas me ei peaks oma asjade tootmist aeglustama, et vabanevat inimjõudu rakendada kultuurile? Just sellest tunnen mina oma kauges maakohas puudust: raamatukogust, galeriidest, kultuuri viljelemise paikadest, inimestega suhtlemisest. Seda maal ei ole või siis on füüsiliselt küllalt kaugel, Tallinnas küll. Kuidas ma saan ühendada oma kolkaelu Tallinna kultuurihüvedega, kui ka transport pidevalt kallineb, ühtlasi ka väheneb?
Mis puutub rõõmsasse meelde, kas seda ikka saab vähendada n-ö projektipõhiselt? Et igale nukrale psühhoterapeut ja maailm paistabki parem? Heidmets kasutas väljendit, et “iga normaalne eestlane võiks võtta ühe pahura kaaskodaniku personaalse järelevaatamise alla”. Esiteks on defineerimatu, kes on “normaalne”? Artikli kontekstis võib aru saada, et selleks on optimist. Mulle küll tundub kaks kolmandikku liialt pakutuna. Kui vaadata tööpäeva õhtul inimesi täis bussis nende nägusid, siis eriti rõõmsaid on vähe. Olenebki, kus ja millal vaatlusi teostada. Lõbustusasutustes on vast teine pilt?
i
On veel pärilikkus, mis meie närviprotsesse juhib, kuivõrd seda annab keskkonnaga mõjutada? Kuivõrd kehtivad iseloomutüübid sangviinik, koleerik, flegmaatik ja melanhoolik? Kui inimesel on sugemeid kõige rohkem viimasest, kuivõrd siis teda ikka ümber voolida annab?
Veel leidis Heidmets, et uue aasta soovidest kumab kihk parandada eestlaste tõuomadusi. Aga mis see tema rõõmsaks muutumise programmgi muud on? (Tõuaretus pole ka kõige täpsem sõna, sest see põhineb geenide kombineerumisel?) Antud kontekstis peame silmas mõju, mida annab keskkonnaga luua. Pahuruse vähendamise konkursid TV-s saavad olla ainult mängulised, tegelikku eesmärki ei saa need ju küll täita? Ta nimetab veel 1/3 pahurate optimistiks ümberkasva(ta)mist lõimimiseks, mis võikski olla Eesti riigi eesmärk! Täiesti nõus, ainult kuidas seda teha? Meie asukoht tingib ka meie olemuse, palme meil ei kasva, on lauluski kirjas. Alustada võiks sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisest, sest kui ikka bioloogilised vajadused on halvasti või kogumi kohta väga erinevas mahus rahuldatud, ei saa rääkida kogukonna erilisest optimismist ja helgest pilgust tulevikku? Ei saa ju olemasolev 2/3 rahulolijaid eriti rõõmsalt jälgida nende toimetamisi, kes elavad viletsuses, on kodutud ja kerjavad või on lihtsalt sunnitud liiga pingsalt sente lugema.
EHA NÕMM
