Peagi saabub meie riigi sünnipäev, arvult üheksakümne kuues, kuid juba on tunda suure juubeli hõngu. Aastapäeval heisatakse riigilipud. Meie peres on sel aastal masti tõmmatav plagu eriline, sest ühel hilissügisesel laupäeval tuli uksest sisse ajalugu.
Veel voodis olles kuulsin koputust ja abikaasa Merike läks ust avama. “Kas siin elab Jüri Kull,” küsiti. “Jah elab, tulge sisse.” Tulija esitas veel mõned kontrollküsimused ja astus siis edasi. Vaatama minnes leidsin toast vanema härrasmehe. “Olen teie isa naaber Ülo Kiis Palamuse vallast.”
Linnu talu asus Palamuse külje all
Jah, vanaisa Peeter Kulli Linnu talu oli tõesti asunud Palamuse külje all. Asuks ehk praegugi, kui ei oleks olnud küüditamisi. Vanavanemate juttudest mäletan, et nad oskasid õigel ajal kodust naabermetsatukka põgeneda. Kas neid seal keegi ärevaid päevi üle elada aitas, seda ma ei tea.
Edasi viis nende tee igatahes Elvasse, kus nad uue majapidamise püsti panid. Vanaisa võõras riigis tööle ei läinud, ehitas valmis ning remontis maja ja haris aialappi. Vanaema tegi see eest tööd korraga mitmes ametis, osales kohalikus kirikuelus, laulis kooris ja käis turul oma aia saadusi müümas. Tallu ei naasnud nad enam kunagi.
Vanaema loobus ka talu tagasi taotlemast ja kui erastamisväärtpabereid vormistades korraks taluõue piirile põikasime, siis autost välja ei tulnud “Ah, mis seal vaadata, kõik on laguneda lastud.” Vanaisa ega ükski nende lastest aga vabaks saamise päeva ei näinud.
Isa saadeti Siberisse
Minu isa Arved, vanim poeg, saadeti 25+5+5 aastaks (25 aastat vangilaagrit pluss viis aastat sundasumist pluss viis aastat õiguste piiramist) vangilaagrisse Komi söekaevandusse ning naasis sealt pärast Stalini surmajärgset amnestiat kümmekonna aasta pärast Tartusse, kaasas talle põhja järele põrutanud eesti naine Juta, suur kreissaag ja hulk muud väärtuslikku.
Teine perepoeg Heino põgenes Austraaliasse ja tema järeltulijatest on saanud austraallased, kellest pojapoeg Brendan pärast hiljutist Euroopa-reisi ka juba mõned sõnad eesti keelt oskab. Tütar Helju jäi hoolimata oma abikaasa välismaale põgenemisest Eestisse, tema tütretütar Pille abiellus omakorda Rootsi ja elabki seal.
Arvan et see on kahjuks tavaline Eesti lugu ja võib vist küll öelda, et sedapuhku ameerikaliku lõpuga lugu. Samas on eestlastel kahjuks palju pajatada ka Iirimaa lõpuga lugusid ja Sofi Oksanenil lausa õuduslugusid.
Sinimustvalge riigilipu jättis vanaisa naabrite juurde
Kui külla saabunud härraga neid lugusid heietasin, teatas mees aga ühtäkki, et tal on meile kingitus kaasa toodud. See oli sinimustvalge riigilipp, mille mu vanaisa oli põgenedes targu naabrimehe juurde jätnud. Seal see pesukapis naabri enda lipuga kõrvu oli seisnud, kuni jõudis kätte päev, mis juba väga sobilik selle äratoomiseks – seesama mõnus laupäevahommik.
Liputooja lahkudes jäi kindel plaan teha vastukülaskäik. Lastele Mariale ja Juliusele vajavad tutvustamist kuulsa Palamuse kooli muuseumifondid ja viimatised trükised. Kõik see tundub ühtäkki rohkem huvitav kui enne. Liputoomise uudise kinkisin vanemale vennale Margusele sünnipäevaks.
Kui kellelgi tekkis lugedes ekstreem-eestlaslik mõte, et miks naabrimehel rohkem õnne oli, siis on seletus väga lihtne. Küüditamine käis värske vabariikliku põllumajandusalmanahhi alusel (tänase rikaste edetabeli eelkäija). Naabritel oli toona kindlasti hea meel, kui hirmsal ajal koju said jääda, ning minul täna hea meel, et vanaisa naabritest edukam oli ja loole ameerikaliku lõpu oskas välja võluda. Elagu vaba Eesti.
i
JÜRI KULL
