Hiljuti jõudsid meediasse uudised, et Eesti seisab peagi silmitsi tööjõupuudusega ka lihtsatel töödel ja seetõttu tuleks hakata lihttöölisi – koristajaid, poemüüjaid, teenindajaid – riiki sisse tooma. Ja et tööjõu palkamine väljastpoolt Euroopa Liitu on ülimalt keeruline, tuleks ettevõtjate hinnangul vastavaid reegleid oluliselt leevendada. Lihtsa tööjõu sissetoomise ettepanekuid hakkasid toetama isegi majandusministeeriumi kõrged ametnikud.
Sotsiaaldemokraadid peavad seda tupikteeks, mis ei aita tööjõupuuduse probleemi kuidagi lahendada. Kui me tahame võidelda lihtsatel töödel valitseva töökäte puuduse vastu, siis esimese asjana tuleks loobuda usust, et nende mujalt Eestisse toomine teeb midagi paremaks. Vastupidi, see võib teha meie majandusele ja rahvale hoopis karuteene.
Järjest süveneva tööjõupõua põhjused peituvad eeskätt meie väikestes palkades. Täna saab suur osa meie töötajatest ebaõiglaselt madalat palka, samas on aga Euroopas ühtselt kokku lepitud, et ebaõiglaselt madal palk on palgatase, mis on vähem kui 60 protsenti keskmisest palgast. Alampalga tõstmine antud tasemele peakski olema eesmärk, mis aitab lahendada puuduvate töökäte probleemi lihtsamatel töödel. Tuleb ausalt välja öelda, et miinimumpalk ei taga normaalset toimetulekut. Inimesed ei tule meie elukalliduse juures 355-eurose palgaga, millelt veel tulumaks maha arvatakse, kuidagi ots otsaga kokku.
Seega peaks juba lähitulevikus tõstma alampalga 600 euroni. Meenutuseks, et rohkem kui kümme aastat tagasi lepiti Eestis kokku, et alampalk peab keskmisest palgast kiiremini tõusma. Seda lepet täideti küll vaid paar aastat. Kui Eestis hakatakse rohkem väärtustama kokkulepetest kinnipidamist, siis saab ka mõne aja pärast üha rohkem tõdeda, et eesmärk on saavutatud. Antud juhul peaksid tööandjad ja töövõtjad kokku leppima, millal jõuab alampalk 60 protsendini keskmisest palgast. Tuleb seada realistlik ajakava, et ei tuleks soovimatuid tagasilööke.
Riigikogu rahanduskomisjoni liige Eiki Nestor on oma blogis nentinud, et eesmärk jõuda 550-600-eurose alampalgani toob kindlasti kaasa süüdistused, et sellega kaasneb tööpuuduse kasv. “Kõigilt kriitikutelt küsiksin aga kohe, kas nende madalatel palkadel püsiv äriplaan on ka jätkusuutlik? Kui teie äriedu baseerub odaval tööjõul, kas siis poleks tasuvam viia see madalamate palkadega maadesse, selle asemel, et sealt tööjõudu Eestisse tuua?” kirjutas Nestor.
Tegelikult ei ole madalad palgad juba ammu enam Eesti eelis, vaid hoopis pidur, mis majanduse arengut takistab. Loodetavasti jõuab see arusaam ka üha enam otsustajate teadvusse ja sunnib neid tegutsema. Sotsiaaldemokraadid panevad siin kindlasti õla alla.
Inimesed väärtustavad aina enam oma tervist ja ka aega, seepärast peab töö eest makstav tasu olema motiveeriv. Sama kehtib ka hariduse omandamise ja ümberõppe puhul. Kui näiteks uue ameti selgeksõppimine päädib sellega, et inimesele pakutakse vaid alampalgaga tööd, siis võib ta käega lüüa. Koolipingus vaeva näinud inimest ei saa hukka mõista selle eest, kui ta loobub tööst, mis ei luba tal oma peret ära toita. Eestis hakkabki käibefraasiks saama ütlemine, et “ma pole nii rikas, et miinimumpalgaga tööl käia”. Toidukaupade ja kütte pidevad hinnatõusud on karm paratamatus, mis löövad valusalt kümneid tuhanded peresid. Järjest enam kasvavad ka töölkäimiseks hädavajalikud transpordikulud. Meie üliväikesed palgad on üks kesksemaid põhjusi, miks kümned tuhanded Eesti inimesed piiri taga leiba teenivad. Miinimumpalga tõstmine koos sisuliste maksumuudatustega aitaks lahendada meie tööturul valitsevaid probleeme ja parandaksid ka inimeste elujärge. Et meie tööjõuturg kosuks, on samuti vajalik tööjõu õppesse ja ümberõppesse kordades rohkem raha suunata. Selles osas on Eesti näitajad võrreldes muu Euroopaga lausa häbiväärsed.
JÜRI MOROZOV, riigikogu liige, SDE
