2011. aasta rahvaloenduse andmetel kasvavad Eestis igas seitsmeteistkümnendas leibkonnas alaealised lapsed koos üksikvanemaga. Kõigist alla 18-aastastega leibkondadest moodustasid üksikvanemaleibkonnad 24 protsenti, 2000. aastal 25 protsenti.
Selles analüüsis keskendutakse üksikvanematele klassikalises mõttes – juttu tuleb alla 18-aastaste lastega üksikvanemaleibkondadest ning välja jäetakse need üksikvanemad, kes elavad koos täiskasvanud lastega.
Üksikvanemaleibkonnad elukoha järgi
Üksikvanemaid elab keskmiselt rohkem kolmes maakonnas – Harju-, Tartu- ja Ida-Virumaal (vastavalt 45 protsenti, 11 protsenti ja 12 protsenti). Kolmandik kõigist üksikvanemaleibkondadest elab Tallinnas. Arvestades, et lisaks rahvastiku vähenemisele ja vananemisele iseloomustab viimaste aastate rahvastikuprotsesse Eestis ka inimeste koondumine suuremate linnade lähedusse, on selline tulemus ka loogiliselt mõistetav.
Märksa olulisem on aga vaadata, kui suure osa moodustavad üksikvanemaleibkonnad maakondades kõigist teistest alaealiste lastega leibkondadest. Selgub, et maakondlikud erinevused on küllaltki suured. Kõige kõrgem on alaealisi lapsi kasvatavate üksikvanemaleibkondade osatähtsus lastega leibkondade seas Ida-Virumaal (27 protsenti) ning madalaim Raplamaal (20 protsenti). Eesti keskmisega (24 protsenti) on tulemus võrdne ka Harju, Lääne, Valga, Viljandi ja Pärnu maakonnas. Tegelikult on tulemus murettekitav – iga neljas alaealiste lastega leibkond on üksikvanemaleibkond
Üksikemade ja üksikisade iseloomustus
Üksikvanemad on peamiselt naised. Lastega üksikvanemaleibkondadest on üksikemasid 92 protsenti (33 408 leibkonda) ja üksikisasid kaheksa protsenti (2808 leibkonda).
Noori üksikemasid ja -isasid on Eestis pigem vähe. Üksikvanemaks jäädakse tavaliselt elu jooksul, olgu põhjuseks siis kas kooselu/abielu purunemine, partneri/abikaasa surm vms. Soo-vanusjaotus näitab, et mida vanemaks naised saavad, seda enam leidub ka nende seas üksikvanemaid. Üksikvanemate arv väheneb naiste puhul alates 40. eluaastast. See on aeg, mil lapsed saavad täiskasvanuks ning alustavad iseseisvat elu. Mehed aga jäävad üksikvanemaks vanemas eas kui naised. See on tingitud asjaolust, et mehed alustavad kooselu vanemalt kui naised. Alaealisi lapsi kasvatavaid üksikvanematest mehi on kõige rohkem just 40. eluaastates meeste hulgas.
Pooled alla 18-aastaste lastega üksikvanematest pole kunagi seaduslikus abielus olnud. Järelikult on laps(ed) sündinud väljaspool abielu. Euroopa Liidus on Eesti sellise trendi poolest edetabeli tipus. Traditsiooniline perekonna loomise mudel, kus kõigepealt abiellutakse ning seejärel saadakse lapsed, on aga muutunud paljudes Euroopa riikides. Kõrge on väljaspool abielu sündinud laste osatähtsus Sloveenias, Bulgaarias, Rootsis ning Prantsusmaal. Lapse sündimine väljaspool ametlikku abielu ei tähenda automaatselt sündimist üksikvanema perre, sest vanemad võisid sel ajal elada ka vabaabielus. Ligikaudu kolmandik Eesti üksikvanematest on lahutatud, 15 protsenti seaduslikus abielus ja viis protsenti lesed.
Eelnevalt sai välja toodud, et palju üksikvanemaid elab Ida-Virumaal. See tekitab huvi, kas lapse või laste üksi kasvatamine on seotud ka rahvusega. Andmed näitavad siiski, et eestlaste ja venelaste vahel olulisi erinevusi ei ole. Üksikvanemaks on 3,1 protsenti eestlastest ning 3,9 protsenti venelastest. Kui kõrvutada eestlasi kõigi ülejäänud Eestis elavate rahvusvähemustega, on erinevused märgatavamad – mitte-eestlaste hulgas on üksikvanemaid 4,4 protsenti, seega rohkem kui eestlaste seas.
Üksikvanematega seoses on tihti teemaks ka nende majanduslik toimetulek, sest perekonna ülapidamiseks peab piisama ühe inimese sissetulekust ka siis, kui peres kasvab mitu last. See omakorda muudab üksikvanemad koos elavate paaridega võrreldes sõltuvamaks riigi pakutavatest toetustest. Kui Eestis üldiselt elatub peamiselt toetustest ja hüvitistest ligi 12 protsenti alaealisi lapsi kasvatavatest abielus või vabaabielus elavatest inimestest, siis üksikvanemate puhul on see näitaja 15 protsenti. Teiste isikute ülalpidamisel elab kuus protsenti üksikvanematest. Kui palk või tulu ettevõtlusest on peamine elatusallikas 75 protsendil koos elavatest lapsevanematest, siis üksikvanematest vaid 68 protsendil. 75 protsendil lastega üksikvanemaleibkondades on kõik liikmed hõivatud. Üksikvanemaleibkondi, kus pole ühtegi töötavat pereliiget, oli üheksa protsenti. Sõltumine sotsiaalsetest siiretest tõstab aga üksikvanemate vaesusriski.
Üksikvanemaleibkondades kasvavad lapsed
Eestis kasvab iga neljas laps ühe vanemaga (24 protsenti ehk 55 665 alaealist last). Aastal 2008 elas Eurostati andmetel viiendik Eesti lapsi üksikvanemaga. Seega tundub, et trend, kus lapsed kasvavad vaid ühe vanemaga, on Eestis süvenemas ning Eesti ei ole selles osas EL-is erandolukorras. Üksikvanemate suur osatähtsus iseloomustab ka Inglismaa, Soome, Rootsi ja teiste Balti riikide ühiskondi.
Üksikvanemaleibkondades on laste arv tavaliselt väiksem kui vabaabielus ja ametlikus abielus olevatel paaridel. Enamasti on Eesti üksikvanemaleibkonnas kasvamas üks laps (72 protsendil üksikvanemaleibkondades), 23 protsendil leibkondadest kaks alaealist last. Lasterikkaid üksikvanemaleibkondi on väga vähe (ligi viis protsenti). Et üksikvanemaks jäädakse tavaliselt elu jooksul, siis kasvavad üksikvanemaleibkondades pigem natuke vanemad lapsed. 15 protsendil üksikvanemaleibkonnas oli noorim laps alla kolme-aastane, 24 protsendil leibkondades 3–6-aastane, 28 protsendil leibkondades 7–11-aastane ning 34protsendil leibkondades 12–17-aastane. Üksikvanemate olukord erineb abielu- või vabaabielupaaride omast, kelle leibkondades elab rohkem just väikseid lapsi
Kokkuvõtteks võib öelda, et väikese riigi kohta on Eestis üksikvanemaid väga palju. Paljud lapsed ei sünni enam seaduslikus abielus elava paari perekonda, traditsioonilised kooseluvormid asenduvad järjest enam uutega (vaba- või külalisabielu jne) ning lahutuste arv on suur. Muutunud on ka inimeste suhtumine perekonnaväärtustesse. Purunenud kodude tõttu kannatavad kõige rohkem üksikvanemate peredesse kasvama jäävad lapsed, samuti raskustes emad ja isad.
Artikkel on ilmunud ka Statistikablogis
i
ANU TÕNURIST, statistikaameti peaanalüütik
