Ilmselt on see anekdoodist pärit repliik, kuidas köögis askeldanud proua oma kallist abikaasat sööma hüüab, paljudele tuttav. Ja sünnitab paraku ka irooniasugemetega äratundmisrõõmu, sest millegipärast on paljudel meie hulgast kritiseerimine kiitmisest lihtsam ja sellega alustatakse kohe, kui teine vaeva näinud ja töö ära teinud.
Paarikümne aasta eest, kui riigipiirid lahti läksid ning võimalus avanes nii kaugemal võõrsil käia kui ise mitme maa ja mere tagant tulnud sugulasi või sõpru vastu võtta, kerkis esimeste hulgas päevakorda kiitmise küsimus. Külaliste komplimentide eest tänamisegagi oldi hädas, olgu need siis öeldud perenaise kokakunsti või lahke võõrustamise kohta üleüldse. (“Oh, mis mugavusi meie kehvas kodus nüüd…” või “Ah, ei tulnud suurem asi kook, näe, servast kõrbenud…”), veel kasinam oli aga lugu toidu kiitmisega külas, sest mis salata, mis omade vahel kombeks pole, seda on üpris raske õigel ajal viisakusestki teha.
Mujal maailmas on see aga teatavasti elementaarne ja sellega pingutatakse mõnikord ülegi.
Laita on lihtsam?
Tõsi, eks see sõnaosavus ole mingil määral ka temperamendi küsimus, aga komme vähemalt kodumaalt kaugemal kõike pakutavat ja nähtavat kiita harjus tasapisi külge. Oma rahvaga käime aga pahatihti ümber nagu muiste ja mullu.
“Kõik on nii vait, maitseb ikka või,” muretses mu ämm laua ääres, kus pere tema keedetud ühepajatoidule nohinal valu andis. Seepeale kostis keegi ta täiskasvanud lapsukestest umbes nii, et siis on ju kõik hästi, kui vaikselt süüakse. Oleks midagi viga, küll siis kuuleksid kohe. Tuleb tuttav ette?
Kord oli üks noor daam kimpus teksti sõnastamisega tänukaardil ja küsis mult nõu. Kui pisut pikemalt mõtlema jäin, kommenteeris tema, et näe, laitvaid lauseid olnuks kergem ritta seada.
Ausalt öeldes ei saanud hetkel aru, oli see repliik enesekriitiline või suunatud mulle, kes ma kah kohe nii-öelda lambist südamlikke ja kantseliidikoorikuta sõnu ei leidnud, aga vahet pole. Ja ehk ongi nuriseda lihtsam, sest seda teeme enamasti vabas vormis. Negatiivseid hinnanguid pole ju ka tavaliselt tarvis n-ö raamatusse raiuda, sest õnneks pole veel kombeks aktustel-tähtpäevadel kaunistatud kaantega kriitikakirju jagada.
Kuldaväärt optimistid ja vinguanduri tarvitajad
Haruldane ja harvaesinev on ikka hinnas olnud, kas ei peaks hakkama optimistegi punasesse raamatusse kirja panema?
Tõepoolest, kui oled korduvalt kogenud, et negatiivne uudis seitse korda paremini peale läheb kui positiivne; kui kellegi edust ja õnnestumistest kirjutamine naljalt vastukaja ei tekita, küll aga võib verise õnnetusjuhtumi lehes kajastamata jätmine mõne kaaskodaniku lausa endast välja viia, siis tahaks küll mütsi maha võtta naerusuise proua ees, kel vaid head pajatada ja kes positiivse igalt poolt üles leiab. Kuigi oma elu alati lust ja lillepidu pole, alustab ta juttu enamasti lausega: “Kas oled seda head uudist kuulnud?”, oma haigustest ja muredest ei pudene tema huulilt aga iial sõnagi. Kui saaks oma mõtlemisstiili pisutki rohkem samas suunas pöörata ja jättagi, oleks elu tublisti kergem!
Hiljaaegu kuulsin, et seltskond rõõmsameelseid vanemaid daame olla arutanud oma ühise tuttava personaalküsimust ja jõudnud otsusele, et tollele oleks tarvis kinkida vinguandur, aga mitte see, mida päästeteenistus viimasel ajal propageerib, vaid selline, mis negativismi kalduva proua korteris lõbusat marssi mängima hakkaks, niipea kui tolle vingumine üle minuti on kestnud.
Tõepoolest hea idee, aga sellised aparaadid võiksid ka mobiilsed olla, sest vingukalduvusega pole kaugeltki kimpus vaid eakamad inimesed, keda sageli teenimatult kibestumises kahtlustama kipume, vaid sellele viirusele on vastuvõtlikud ka tunduvalt kobedamad-käbedamad, kes palju käivad ja näevad.
Kord on mõne ühiskondliku hoone ümbrus nende arvates kaunistamata, kord on sealsetele peenardele istutatud sobimatud lilled. Kord lükatakse asulavahelistelt teedelt lund liiga harva, kord liiga sageli. Näiteid pole rohkem mõtet tuua, neid leiab igaüks nii teistega suheldes kui iseendaga aru pidades. Sellised me oleme, kusjuures tundub, et valmisolek ise kuhugi vaba- ja heatahtlikuna käed külge panna on pöördvõrdeline kritiseerimisoskusega.
Mõnikord on kahjuks põhjust
Tuleb muidugi tunnistada, et mitte alati pole pragmaatikust kahejalgsel võimalik lasta end kergel südamel optimismilainega kaasa haarata. Kui igast avalikust infokanalist nädalate kaupa ja mitu korda päevas teada saad, kui hästi me elame ja mitme protsendi jagu paremini tulevikus, aga see pidev ja peadpööritav progress oma majapidamises ega tutvusringkonnaski karvavõrdki ei kajastu, siis… lauspessimistiks ei pööra, aga skeptikuks võib saada küll.
Samuti ei suuda paljude raudteeäärsete asulate elanikud piisavalt rõõmustada selle hea uudise üle, kui palju on meie väikeses riigis nüüd ilusaid ja mugavaid reisironge ja mitu korda mullusest enam on liinidel väljumisi, kui neile endile koidab perspektiiv, et mõne kuu pärast peatuvad kenad moodsad raudruunad nende koduperroonidel vaid paar korda päevas – varavalges ja õhtul hilja. Sest väidetavalt on vabariigi teisest servast pealinna sõitjatel nii tuline kiire, et minutipikkused peatused mõnes lisajaamas on põhimõtteliselt kurjast.
Siinkandis lahvatanud pahameelt üritatakse küll praegu summutada üleriigilise infomüraga, mille põhiteemaks piletimüügi tulevane sujuvus ja peatselt saabuvad lisavagunid, mis ruumikitsikust leevendavad. Rahval, kes sõiduvõimaluste paranemist lootis, kuid neist praktiliselt ilma jääb, on kahjuks nurisemiseks ja kritiseerimiseks põhjust. Nemad seisaksid selle pooltunnikese vagunis või püsti, kui vaid sõitma võetaks.
Nii, lugesin oma kirjaread üle ja leidsin, et olengi täiel rinnal virisenud: selle üle, et virisetakse, ja selle üle, et teinekord ongi põhjust.
Ei pääse mu nimi punasesse raamatusse…
i
KAIE NÕLVAK
